Vahepeatus 5: Kes otsustab, kuidas on väärikas vananeda?

Selle Vahepeatuse ajendas kirjutama ei miski muu kui üks mulle armas inimene ja meie kliiniku klient – Krista Lensin.

Krista julges avalikult rääkida sellest, mida ta enda välimuse heaks teinud on.

Ja siis tulid kommentaarid.

Ma ei hakka neid kõiki siin ümber kirjutama. Ausalt öeldes pole vajagi. Mõni neist oli naljaks maskeeritud õelus, mõni lihtsalt halvustav ja mõni selline, mille puhul mõtlesin: kas sa päriselt ütleksid seda teisele naisele ka siis, kui ta seisaks sinu ees?

Kõige kurvem?

Väga suur osa neist tuli naistelt.

Ja see pani mind jälle mõtlema.

Millal sai teise naise välimusest meie ühine omand?

Mulle ei pea meeldima kõik, mida teine inimene oma näo, keha, juuste või eluga teeb.

Ei meeldigi.

Töötan ise esteetikavaldkonnas ja on protseduure või tulemusi, mida mina endale ei valiks ning mida ma alati ka ei soovitaks.

Aga see on minu arvamus.

Ma võin öelda: „Mina ei teeks.“

Ma võin küsida: „Miks sa just selle valisid?“

Ma võin argumenteerida, miks mina näen asja teisiti.

See on arutelu.

Aga „Issand, mida sa endaga teinud oled“, „vanane väärikalt“ või inimese välimuse mõnitamine ei ole enam arvamus.

See on halvustamine.

Ja need on kaks täiesti erinevat asja.

Mind paneb eriti mõtlema väljend „väärikas vananemine“.

Viimasel ajal kuulen seda järjest rohkem.

Ja tunnistan – see väljend ajab mind mõnikord päris kettasse.

Mitte sellepärast, et väärikuses oleks midagi halba.

Vastupidi.

Aga mida me väärika vananemise all üldse mõtleme?

Kes pani paika reeglid?

Kas 50+ naisel on olemas kasutusjuhend?

Kas ühel hetkel saabub mingi nähtamatu piir, millest alates peaks naine hakkama käituma „eakohaselt“?

Lõikama juuksed lühemaks?

Valima tagasihoidlikumad riided?

Loobuma kõrgetest kontsadest?

Mitte tegema enam esteetilisi protseduure?

Võtma vardad kätte ja kuduma sokke?

Ja loomulikult mängima lastelastega.

Mul on kaks lapselast.

Mul on kolm last.

Ja ma armastan neid väga.

Aga ma olen endiselt ka mina.

Tegelikult on minu elus praegu esimest korda üle väga pika aja tekkinud rohkem aega iseendale.

Mu lapsed on täiskasvanud.

Aastaid olid minu prioriteedid hoopis teised. Lapsed oli vaja üles kasvatada ja jalule aidata. Töö oli vaja ära teha. Elu oli vaja korraldada.

Ja tunnistan täiesti ausalt: oli perioode, mil enda välimusele, soovidele ja iseendale ei jagunud nii palju aega ega energiat.

Mõnikord ka raha mitte.

Nüüd on.

Ja just nüüd peaksin ma otsustama, et enam ei sobi?

Vabandust, aga miks?

Kurgiviilud ja muud igavese nooruse saladused

Siin läheb asi minu jaoks veel lõbusamaks.

Olen aastate jooksul kuulnud avalikkuses tuntud inimesi rääkimas sellest, kuidas nende hea välimuse saladus on vesi, uni, värske õhk, kurgiviilud ja veel mõned lahedad toiduained.

Kuulan ja mõtlen vahel omaette: no muidugi. Kurgiviil. 🙂

Sest mõne inimese puhul tean oma töö tõttu päris hästi, et kurk pole selles loos päris üksi olnud.

Ja siin tekib minu jaoks hoopis teine küsimus.

Miks me häbeneme öelda, et teeme enda heaks midagi?

Kui käime jõusaalis, oleme tublid.

Kui ostame kvaliteetse näokreemi, hoolitseme enda eest.

Kui värvime hallid juuksed ära, ei küsi peaaegu keegi, miks me ei võiks „väärikalt hallineda“.

Kui parandame hambad, on see enesestmõistetav.

Aga kusagil jookseb nähtamatu piir, millest edasi otsustab keegi teine, et nüüd sa enam ei hoolitse enda eest, vaid „ei oska vananeda“.

Minu jaoks ei ole väärikus seotud sellega, mitu kortsu mul on.

Võib-olla tähendab väärikus hoopis midagi muud?

Minu jaoks tähendab väärikas vananemine järjest rohkem seda, et ma julgen vananeda enda moodi.

Kui tahan hallide juustega olla – olen.

Kui tahan juuksed blondiks värvida – värvin.

Kui tahan minna esteetilisele protseduurile – lähen.

Kui ei taha mitte kunagi ühtegi protseduuri teha – ka suurepärane.

Kui tahan 60-aastaselt miniseelikut kanda ja tunnen ennast selles hästi, siis miks mitte?

Kui tahan 70-aastaselt ettevõtte asutada, uue ameti õppida, armuda, reisida või maratoni joosta – kes ütleb, et minu aeg on läbi?

Väärikus võiks tähendada hoopis seda, et me ei võta vanusega iseendalt õigust olla naine, mees, partner, professionaal, armastaja, seikleja või lihtsalt inimene, kellel on veel tahtmisi.

Vananemine ei peaks olema iseenda järkjärguline kustutamine.

Ja siis on veel naised

Samas tahan ma rääkida ka millestki ilusast.

Sest naised ei ole ainult need kommentaarid.

Olen ise saanud oma elu jooksul ühed kõige ootamatumad ja siiramad komplimendid just täiesti võõrastelt naistelt.

Minu töökoha lähedal on Villa Thai. Olen läinud toidule järele ja ettekandja ulatab mulle paki ning ütleb täiesti spontaanselt:

„Te näete täna eriti šikk välja.“

Või:

„See värv sobib teile nii hästi.“

Mõni naine peatab mind lihtsalt selleks, et öelda midagi ilusat.

Ka tuttavad naised tervitavad vahel: „Tere, kaunis naine!“

Pisike asi.

Mõni sekund.

Aga kui suur asi see tegelikult on.

Sa lähed edasi natuke sirgema seljaga ja võib-olla naeratad veel kümme minutit hiljem.

Kui meil on võime ühe lausega inimese päeva paremaks teha, siis miks kasutame sedasama võimet vahel tema päeva rikkumiseks?

Diplomaatia võiks vist tõesti koolis õppeaine olla

Olen kommunikatsioonivaldkonnas ka koolitaja ja mõnikord mõtlen päriselt, et diplomaatia võiks olla koolis sama loomulik õppeaine nagu matemaatika.

Mitte selleks, et õpetada inimestele oma arvamust varjama.

Vastupidi.

Õpetada võiks seda, kuidas oma arvamust väljendada nii, et teist inimest ei pea selle käigus alandama.

Me räägime palju laste käitumisest internetis.

Küberkiusamisest.

Sellest, kui julmad võivad lapsed üksteise vastu olla.

Aga kust nad seda õpivad?

Kui täiskasvanud inimesed istuvad õhtul telefon käes ja kirjutavad teise inimese foto alla midagi, mida nad talle silmast silma kunagi öelda ei julgeks, siis mida me lastelt ootame?

Lapsed vaatavad.

Lapsed loevad.

Lapsed õpivad.

Eeskuju ei ole see, mida me lastele räägime. Eeskuju on see, mida nad näevad meid tegemas.

Ja see, mida täiskasvanud inimesed mõnikord sotsiaalmeedias teevad, on päriselt õudne.

Mina tahan vananeda. Aga enda moodi.

Ma ei taha olla 30.

Ma ei ole 30. Ma olen 55.

Ja ausalt öeldes ei tahaks ma oma praegust mõistust, kogemusi ja rahu enam kolmekümnese enda omade vastu vahetada.

Aga ma tahan endiselt olla uudishimulik.

Tahan õppida.

Tahan reisida.

Tahan töötada.

Tahan ilus välja näha.

Tahan mõnikord olla edev.

Tahan olla vanaema ja samal ajal naine.

Need asjad ei välista üksteist.

Võib-olla ongi minu jaoks väärikas vananemine just see:

mitte loobuda iseendast lihtsalt sellepärast, et sünniaasta passis muutub järjest kaugemaks.

Ja anda täpselt seesama vabadus ka teisele naisele.

Krista võib valida enda tee.

Mina enda.

Sina enda.

Me ei pea tegema samu valikuid.

Me ei pea isegi üksteise valikutest aru saama.

Aga äkki võiksime vähemalt proovida mitte muuta oma erinevusi relvadeks, millega üksteisele haiget teha.

Sest kortsud tulevad meile kõigile.

Aga õelaks vananemine ei ole paratamatus.

See on minu tänane Vahepeatus.

Ja nüüd tahan päriselt teie arvamust:

Mida tähendab sinu jaoks väärikas vananemine? Kas sellel peaks üldse olema mingid reeglid – ja kui jah, siis kes tohiks neid reegleid kirjutada?

See on minu tänane Vahepeatus.

Vahepeatus jätkub….