Vahepeatus 6: Hambad ristis ehk millal lahti lasta hirmutamisest ajakirjandus?

„Kaks klienti jagavad oma hoiatavat lugu…“

Ja ongi toon antud.

Veel enne, kui vaataja on jõudnud teada saada, mis nende inimestega tegelikult juhtus, milline oli esialgne raviplaan, millised olid arstide soovitused või mida patsiendid ise soovisid, on talle juba ette öeldud, millise pilguga järgnevat vaadata.

See on hoiatav lugu.

Edasi tulevad emotsioonid, pettumused, kaadrid ja ekspertide kommentaarid. Isegi siis, kui sõna saavad inimesed, kes on Türgis tehtud hambaraviga rahul, võib mõni intervjuust välja nopitud lause hakata tööle hoopis teistsuguse sõnumi teenistuses.

Teles ei pea selleks isegi valetama. Piisab sellest, millised laused välja valida, millises järjekorras need esitada ja millele suurem kaal anda.

Ja nii võibki sündida lugu, kus isegi positiivsest kogemusest jääb vaatajale lõpuks kõlama hoiatus.

Kas seekord just nii juhtus? Mina vaatajana tundsin küll, et loo suund oli üsna varakult paika pandud.

Aga alustame algusest.

Mõnikord vaatan mõnda telesaadet ja mõtlen, et oleksin pidanud selle aja hoopis millegi kasulikuma peale kulutama. Näiteks hambaid pesema. Seekord aga ei saanud lihtsalt vaikida.

Olen töötanud ajakirjanduses üle 30 aasta ning viimased viis aastat tegelenud ka Türgi terviseturismiga. Seega vaatan selliseid lugusid paratamatult kahe pilguga – ajakirjaniku ja valdkonna sees tegutseva inimesena.

Tean üsna hästi, kuidas sünnib telelugu, kuidas valitakse intervjuud, kuidas otsustatakse, millised laused eetrisse jõuavad, ning kuidas saab materjali kokku monteerida nii, et vaatajal kujuneb juba esimeste minutitega üsna selge arusaam sellest, mida ta peaks arvama.

Seetõttu häiris mind millal lahti lasta, vaadates järjekordset „Täistunni“ lugu.

Mitte see, et räägiti ebaõnnestunud ravist. Sellest peabki rääkima. Ka Türgis tehakse ravivigu. Ka seal võib sattuda halva arsti juurde, saada puudulikku teenindust või avastada, et lubatud tulemus ei vasta tegelikkusele.

Aga vabandust, kas Eestis siis ei tehta ravivigu?

Ja kas tõesti saab kahe inimese kogemuse põhjal jätta mulje, et terve Türgi hambaravi on üks suur õudusunenägu?

Või on meil ajakirjanduses tekkinud uus põhimõte, et mida emotsionaalsem lugu, seda vähem on vaja vaeva näha tervikpildiga?

Kui palju me tegelikult ühe inimese raviloost teame?

Kõigepealt tahan öelda, et mul on siiralt kahju inimestest, kelle ravi ei ole andnud soovitud tulemust. Olenemata sellest, kas see juhtus Eestis, Türgis või kusagil mujal.

Kui inimene on maksnud ravi eest tuhandeid eurosid ning tulemus ei vasta ootustele, on tal täielik õigus küsida selgitusi ja vajaduse korral nõuda vastutust.

Aga ajakirjanikuna tekkis mul saadet vaadates terve hulk küsimusi.

Kas tutvuti patsientide esialgsete raviplaanidega? Kas oli teada, millises seisundis olid nende hambad enne ravi? Kus ja millal olid nad varem hambaravil käinud? Milliseid protseduure arstid soovitasid? Milliseid lahendusi patsiendid ise soovisid? Miks raviplaanid muutusid?

Ja veel olulisem – kas juhtumitele oli olemas ka sõltumatu meditsiiniline hinnang?

Võib-olla uuriti kõike seda. Aga vähemalt mulle ei saanud saate põhjal piisavalt selgeks, milliste dokumentide ja meditsiiniliste järelduste najal lõplik pilt kokku pandi.

Sest üks asi on rääkida inimese kogemusest. Hoopis teine asi on anda selle põhjal hinnang ravimeetodile või lausa terve riigi hambaravile.

Siin on minu jaoks väga suur vahe.

Mida teha siis, kui tead rohkem, kui tohid rääkida?

Siin jõuan ühe keerulise küsimuseni, millega olen ka ise terviseturismi vahendajana kokku puutunud.

Kujutage ette olukorda, kus patsient räägib avalikkusele oma ravikogemusest. Võib-olla on ta pettunud, vihane või tunneb, et talle on liiga tehtud.

Sina vahendajana kuulad ja mõtled: oot-oot, aga see ei olnud ju päris nii. Oli veel üks vestlus. Oli teine ravivõimalus. Oli arsti selgitus. Oli patsiendi enda soov.

Ja siis algabki sisemine dialoog.

Kas ma peaksin midagi ütlema? Kas ma peaksin selgitama, mis tegelikult toimus? Aga kas mul üldse on õigust seda teha?

Enamasti mitte ilma asjakohase õigusliku aluseta.

Terviseturismi vahendajana puutun kokku inimeste raviplaanide, uuringute, tervisliku seisundi ja mõnikord väga isiklike asjaoludega. See on teave, mille inimene on mulle usaldanud kindlal eesmärgil.

See ei anna mulle õigust seda avalikult jagada.

Isegi juhul, kui patsient otsustab oma kogemusest televisioonis rääkida, ei tähenda see, et mina võiksin tema lugu omalt poolt täiendada arstide hinnangute, varasemate diagnooside või ravikaardis sisalduvate andmetega.

Ja siit tekibki kummaline olukord: üks osapool räägib avalikult oma versiooni, teine võib aga teada asjaolusid, mida ta ei saa konfidentsiaalsuskohustuse tõttu avaldada.

See ei tähenda automaatselt, et patsient eksib või kliinikul on õigus. Ja vaikimine ei tähenda tingimata, et midagi varjatakse.

See tähendab, et inimese terviseandmed ei ole avaliku vaidluse tööriist.

Kuid just seepärast on ajakirjaniku vastutus eriti suur. Tema ülesanne on kontrollida võimalikult palju asjaolusid, küsida sõltumatuid eksperdihinnanguid ja eristada patsiendi kogemust meditsiiniliselt tuvastatud faktidest.

Kui midagi ei saa kontrollida, tuleb sedagi ausalt öelda.

Aga kes siis lõpuks otsustab?

Toon ühe täiesti igapäevase näite.

Inimene soovib uusi hambaid. Ilusaid, sirgeid ja võimalikult valgeid. Mõnikord kohe nii valgeid, et need paistaksid ilmselt ka elektrikatkestuse ajal.

Mina võin talle öelda: „Uskuge mind, võib-olla tasuks kaaluda veidi loomulikumat tooni. Need võivad jääda liiga valged.“

Arst võib selgitada, milline tulemus sobib inimese näojoonte, nahatooni ja ülejäänud hammastega.

Aga kui inimene on saanud kogu vajaliku info, valitud lahendus on meditsiiniliselt sobiv ja ta soovib endiselt säravvalgeid hambaid, siis kelle otsus see lõpuks on?

Ikka patsiendi.

See meenutab mulle üsna täpselt lapsevanema rolli.

Ma võin emana oma pojale või tütrele öelda, et kuule, minu meelest ei ole see pruut või peigmees sulle ikka päris õige valik.

Võin põhjendada. Võin rääkida. Võin isegi silmi pööritada.

Aga lõpuks valib tema.

Ja kui suhe ei õnnestu, ei saa ma tagantjärele otsustada, et oleksin pidanud tema eest valiku tegema.

Meditsiinis on muidugi üks oluline erinevus: arst ei või teha patsiendile sobimatut või ohtlikku protseduuri lihtsalt sellepärast, et patsient seda soovib.

Kuid meditsiiniliselt põhjendatud võimaluste vahel on patsiendil õigus teha oma teadlik valik.

Vahendaja ülesanne ei ole elada patsiendi elu ega langetada tema eest otsuseid. Tema ülesanne on aidata inimesel mõista, mille vahel ta valib.

Ja siin tuleb mängu veel üks oluline asi: teadlik nõusolek.

Kui keegi ütleb pärast operatsiooni, et „mind pandi magama ja ärkasin hoopis teistsuguste silmadega“, siis on see kahtlemata väga tõsine väide. Mina nimetaksin seda juba süüdistuseks, mille asjaolusid tuleb põhjalikult kontrollida.

Kui operatsiooni käigus tehti midagi muud, kui patsiendiga oli kokku lepitud ja milleks ta oli nõusoleku andnud, ei ole see enam lihtsalt küsimus sellest, kas tulemus meeldib või mitte.

Aga kuidas seda kontrollida?

Kõrvutada tuleks vähemalt kolme dokumenti: operatsioonieelset raviplaani, teadliku nõusoleku dokumenti ja operatsiooniprotokolli. Vajaduse korral ka muid meditsiinilisi andmeid ja sõltumatu spetsialisti hinnangut.

Just nende põhjal saab hakata hindama, kas tegelikult tehtud protseduur vastas kokkulepitule.

Kui selline olukord oleks juhtunud Eestis, kas me lepiksime ainult emotsionaalse kirjeldusega või tahaksime teada, mida dokumendid näitavad?

Miks peaksime siis Türgi puhul teisiti käituma?

Emotsionaalselt mõjuv lause ei ole veel meditsiiniline ekspertiis.

Raviplaan muutus? See ei tähenda automaatselt pettust

Üks sagedasi etteheiteid välismaal tehtud hambaravile on see, et esialgne raviplaan muutus pärast patsiendi kohalejõudmist.

Aga kas see tähendab, et kliinik üritas inimeselt rohkem raha välja meelitada?

Mitte tingimata.

Esialgne raviplaan koostatakse sageli patsiendi saadetud röntgenipiltide, uuringute ja kirjelduse põhjal.

Alles kohapeal saab arst teha täiendavad uuringud ning hinnata näiteks lõualuu seisundit, igemeid, allesjäänud hambaid ja hambumust.

Implantatsiooni puhul on eriti oluline luu maht ja kvaliteet. Kui inimene on aastaid ilma hammasteta elanud, võib lõualuu olla taandunud ning algselt kavandatud lahendus ei pruugi sobida.

Siit jõuame ka nende niinimetatud hambaplokkideni, millest saates räägiti.

All-on-4 ja All-on-6 ei ole Türgi arstide väljamõeldud odavlahendused, vaid rahvusvaheliselt kasutatavad implantaatidele toetuvad täishambakaarte taastamise ravikontseptsioonid.

Samuti kasutatakse neid ka Eestis; millal lahti lasta.

Kas need sobivad kõigile? Loomulikult mitte.

Kas iga puuduva hamba asemele on alati mõistlik või võimalik paigaldada eraldi implantaat? Samuti mitte.

Just sellepärast tulebki küsida, miks arst soovitab ühte või teist lahendust.

Miks on vaja silda? Miks ei saa kasutada eraldi implantaate? Miks soovitatakse nelja implantaati kuue asemel või vastupidi? Millised on erinevate lahenduste eelised, riskid ja pikaajalised hooldusvajadused?

Ja kui raviplaan muutub, tuleb patsiendile selgitada, miks see vajalik on ning kuidas mõjutab muudatus hinda, ajakava ja prognoosi.

Mitte lihtsalt teatada: nüüd teeme teisiti ja maksab rohkem.

Suur kliinik, suur nimi ja suur küsimärk

Türgi terviseturism on tohutu tööstusharu.

Ainuüksi 2025. aastal külastas Türgit tervishoiuteenuste saamise eesmärgil ligi 1,4 miljonit inimest. Hambaravi, juuksesiirdamine ja plastiline kirurgia on rahvusvaheliselt tuntud terviseturismi valdkonnad.

Suuremates keskustes võib töö toimuda väga intensiivselt. Ühel ajal tegeletakse mitme patsiendiga, protseduuride eri etappe võivad teha erinevad spetsialistid ning kliendi teekonda koordineerib eraldi meeskond.

See ei tähenda automaatselt halba kvaliteeti.

Aga minu jaoks tekib siin küsimus: kas patsient teab, kes teda tegelikult ravib ja kes teda pärast ravi mäletab?

Kui sul ei ole kindlat kontaktisikut, kes sinu juhtumiga kursis on, võid suures süsteemis jääda lihtsalt üheks järjekordseks patsiendiks.

Võib juhtuda, et järgmisel päeval, kui sina oled juba lennukis, teenindatakse samu protseduure tehes uusi inimesi ja sinu nime teab veel üksnes broneerimissüsteem.

Ma ei ütle, et igas suures kliinikus nii on.

Aga just seepärast ei soovita ma valida ravipartnerit ainult kliiniku suuruse, kuulsuse või reklaami põhjal.

Suur logo maja seinal ei ole veel kvaliteedigarantii. Ja uhke fuajee ei ole raviplaan, olgu seal kasvõi kolm kristall-lühtrit ja tasuta cappuccino.

Minu jaoks on tähtis tunda arste, kellega koostööd teen. Olla kliinikus kohal, näha töökorraldust, mõista raviteekonda ning teada, kelle poole pöörduda siis, kui midagi ei lähe plaanipäraselt.

See ei garanteeri, et kunagi ühtegi tüsistust ei teki.

Aga aitab vältida olukorda, kus kõik on suurepäraselt korraldatud kuni hetkeni, mil patsiendil tekib esimene probleem.

Vahendaja töö ei lõpe lennujaamas

Minu jaoks on terviseturismi vahendamine midagi palju enamat kui kliinikusse aja broneerimine, hotelli leidmine ja lennujaamatransfeeri korraldamine.

Jah, need on olulised asjad.

Aga tegelik töö algab sageli juba enne seda, kui inimene lennupileti ostab.

Kas tema ootused on realistlikud? Kas ta mõistab esialgse raviplaani tähendust? Kas ta teab, et kohapeal võib see muutuda? Kas ta teab, kes teda ravib ning kelle poole pöörduda küsimuste korral?

Ja sama oluline: mis saab siis, kui inimene on juba Eestis tagasi?

Kui implantaat ei luustu, kroon puruneb või operatsioonijärgne paranemine ei kulge ootuspäraselt, ei saa vahendaja vastus olla lihtsalt, et kirjutage kliinikule ja edu teile.

Vahendaja ei saa asendada raviarsti ega otsustada, kas tegemist on ravivea või garantiijuhtumiga. Seda peavad hindama pädevad spetsialistid.

Aga ta saab aidata korraldada suhtlust, edastada küsimusi, selgitada protsessi ja toetada patsiendi jõudmist õige spetsialistini.

Minu jaoks ei tähenda patsiendi kõrval olemine seda, et ma pean tema eest kõik otsused tegema. See tähendab, et ma ei kao ära siis, kui otsused on tehtud.

Ja kui ma näen, et patsiendi ootused ei vasta sellele, mida meditsiiniliselt on võimalik saavutada, pean ma suutma ka seda öelda.

Mõnikord tähendab vastutustundlik vahendamine hoopis seda, et inimene tuleb suunata täiendavale konsultatsioonile või ravi tuleb edasi lükata.

Sest hea vahendaja ei pea müüma iga hinna eest.

Miks eestlane üldse Türki hambaid ravima sõidab?

Kas tõesti sellepärast, et talle meeldib riskida oma tervisega ja nautida vahelduseks operatsioonisaali vaadet Vahemerele?

Vaevalt.

Enamasti on põhjus märksa maisem.

Raha.

Kui Eestis võib ulatuslik hambaravi maksta summa, mida inimene ei suuda lähiaastatel kokku koguda, võib välismaal tehtav ravi tunduda talle ainsa realistliku võimalusena.

See ei tähenda, et kõige odavam pakkumine oleks kõige parem.

Loomulikult tuleb võrrelda raviplaane, materjale, arstide kvalifikatsiooni, garantiitingimusi ning kõiki kaasnevaid kulusid.

Aga kas oleme piisavalt rääkinud sellest, miks Eesti inimesed üldse välismaalt ravivõimalusi otsivad?

Miks peab inimene võtma hambaraviks laenu? Miks on mõne inimese valik elada katkiste hammastega või sõita teise riiki?

Võib-olla oleks seegi ühe põhjaliku telesaate teema.

Miks mina olen valinud teistsuguse tee?

Ja siinkohal tahan selgitada ka oma valikuid.

Jah, mina teen koostööd pigem väiksemate ja personaalsemate kliinikutega. Mitte sellepärast, et suured kliinikud oleksid tingimata halvemad, vaid sellepärast, et minu jaoks on oluline tunda inimesi, kelle juurde oma patsiente suunan.

Tahan teada, kes on arst, milline on tema töökäekiri, kuidas kliinikus asjad tegelikult toimivad ja kelle poole pöörduda siis, kui midagi ei lähe plaanipäraselt.

Minu jaoks ei ole terviseturism põhitöö. See ei ole ka äri, mille puhul peaksin iga kuu kindla arvu patsiente kliinikutesse saatma.

Tegelikult kasvas kogu see ettevõtmine välja minu enda kogemustest. Olen ise olnud patsient, külastanud erinevaid kliinikuid, tutvunud arstidega ning näinud nii seda, kuidas asjad võiksid toimida, kui ka seda, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata.

Ühel hetkel hakkasid tuttavad küsima soovitusi. Siis tuttavate tuttavad. Ja üsna loomulikult kasvas sellest välja veel üks minu ettevõtmine.

Seetõttu olen valinud koostööpartnerid, kellega mul on isiklik kontakt ja kelle töökorraldust olen saanud lähemalt tundma õppida.

Ma ei saa ega tahagi lubada, et ükski protseduur kunagi ei ebaõnnestu. Sellist lubadust ei saa anda ka maailma parim arst.

Aga ma saan teha oma parima, et inimene teaks, kelle juurde ta läheb, mida temaga plaanitakse teha ja kelle poole ta saab küsimustega pöörduda.

Minu eesmärk ei ole saata võimalikult palju inimesi ravile. Minu eesmärk on, et need, kes minu kaudu lähevad, ei tunneks end võõras riigis lihtsalt järgmise patsiendinumbrina.

Ja mis minu jaoks kõige tähtsam – et meie suhtlus ei lõpeks hetkel, mil inimene kliiniku uksest välja astub.

Sest hea vahendaja väärtus ei seisne ainult selles, mitu patsienti ta suudab kliinikusse tuua, vaid ka selles, kuidas ta oma patsientide jaoks olemas on siis, kui müügitehing on ammu lõppenud.

Minu kümme soovitust neile, kes plaanivad välismaale ravile minna

Olen viie aasta jooksul näinud nii suurepäraseid ravitulemusi kui ka olukordi, kus kõik ei ole läinud ootuspäraselt.

Seetõttu panen kirja mõned soovitused, mida annaksin igaühele, kes kaalub hambaravi, juuksesiirdamist või plastilist operatsiooni välismaal.

1. Ära vali kliinikut ainult nime, suuruse või reklaami järgi.

Suur kliinik ei ole automaatselt parem kliinik. Uuri, mitu patsienti päevas teenindatakse, kuidas on korraldatud nende jälgimine ning kas sinuga tegeleb kindel arst ja kontaktisik. Küsi ka, kes teeb protseduuri eri etapid.

2. Tutvu arstiga enne, kui talle oma tervise usaldad.

Ilus veebileht ei asenda arsti kvalifikatsiooni. Otsi arsti nime, haridust, eriala ja töökogemust. Vaata kliiniku ametlikku veebilehte, arstide kutseorganisatsioonide ja erialaseltside andmeid ning sõltumatuid patsiendihinnanguid näiteks Google’is ja Trustpilotis. Türgi terviseturismi teenusepakkujate tegevuslubade kontrollimiseks kasuta ka ametlikke terviseturismi registreid.

Võimaluse korral küsi videokonsultatsiooni arstiga, kes sind tegelikult ravima hakkab.

3. Uuri varasemaid töid ja ära piirdu reklaamfotodega.

Enne-pärast-fotod võivad olla informatiivsed, kuid ainult siis, kui need on ehtsad ja võrreldavad. Küsi võimaluse korral pikaajaliste tulemuste kohta. Kolm päeva pärast operatsiooni tehtud foto ei näita, milline on tulemus aasta pärast.

Sotsiaalmeedia populaarsus ei võrdu meditsiinilise pädevusega.

4. Kui pakkumine tundub liiga hea, siis küsi, miks.

Eriti soodne hind, erakordselt lühike raviaeg või lubadus teha ühe visiidiga kõik korda peaks panema küsima täiendavaid küsimusi.

Odav hind ei tähenda tingimata halba kvaliteeti, kuid kiire ja odav ei tohi tulla ohutuse, diagnostika ega paranemisaja arvelt.

5. Küsi, miks arst soovitab just seda ravimeetodit.

Kui sulle soovitatakse näiteks implantaatidele toetuvat sildkonstruktsiooni, küsi, miks see on sinu puhul sobivaim lahendus.

Miks mitte eraldi implantaadid? Miks All-on-4, mitte All-on-6? Millised on alternatiivid? Millised hambad on võimalik säilitada? Kuidas mõjutab valik puhastamist, hooldust ja võimalikke tulevasi parandusi?

Küsi ja veel kord küsi. Hea arst ei tohiks põhjendatud küsimuste peale solvuda.

6. Ära lase oma otsuseid tagant kiirustada.

Kui kohapeal selgub, et esialgset raviplaani tuleb muuta, on sul õigus saada selgitus ja mõistlik aeg otsustamiseks.

Sa ei pea nõustuma uue protseduuriga lihtsalt sellepärast, et lennupilet on ostetud ja hotell makstud.

Vajaduse korral küsi teise arsti arvamust.

7. Uuri, mida garantii tegelikult tähendab.

Kas garantii kehtib implantaatidele, kroonidele või ka ravitööle? Millised tüsistused on välistatud? Kes maksab kordusvisiidi, lennupiletid ja majutuse?

Eluaegne garantii, mida mitmed suured kliinikud oma reklaamtekstides kasutavad, ei tähenda tingimata eluaegset tasuta ravi.

8. Veendu, et sul oleks keegi, kelle poole pöörduda ka pärast ravi.

Olgu selleks kliiniku patsiendikoordinaator või usaldusväärne vahendaja – oluline on, et sa ei jääks probleemide tekkimisel üksinda.

Küsi juba enne reisi, kes suhtleb sinuga pärast ravi, kuidas toimub järelkontroll ning mis saab võimalike tüsistuste korral.

9. Loe läbi kõik dokumendid, millele alla kirjutad.

Raviplaan, nõusolekuvorm, garantiitingimused ja hinnapakkumine ei ole tüütud paberid, millest võimalikult kiiresti üle libiseda.

Need on dokumendid, mis selgitavad, mida sulle plaanitakse teha ning milliste riskide ja tingimustega sa nõustud.

Kui sa millestki aru ei saa, palu see tõlkida ja lahti seletada.

10. Ära anna oma otsustusõigust kellegi teise kätte.

Ei arstile, vahendajale, sõbrannale ega sotsiaalmeedias nähtud suunamudijale.

Kuula nõuandeid, küsi küsimusi, kaalu alternatiive ja tee teadlik otsus. Sobiva ning meditsiiniliselt põhjendatud ravi valikul peab sinu soov ja nõusolek olema keskne.

Sinu keha. Sinu tervis. Sinu otsus.

Aga otsus peab põhinema teadmistel, mitte üksnes lootusel.

Kas ajakirjanduse ülesanne on hirmutada või selgitada?

Ja nüüd jõuan tagasi sinna, kust alustasin.

„Kaks klienti jagavad oma hoiatavat lugu…“

Loomulikult peab ajakirjandus rääkima ka ebaõnnestunud ravist. Loomulikult peavad patsiendid saama oma kogemusi jagada. Ja loomulikult peab arst, kliinik või vahendaja oma eksimuste eest vastutama.

Aga kas hea ajakirjandus peaks piirduma sellega, et leiab kaks pettunud inimest ning ehitab nende kogemuste ümber loo, mille järeldus on juba alguses ette antud?

Mina arvan, et mitte.

Uuriv ajakirjandus tähendab ka ebamugavate küsimuste esitamist kõigile osapooltele. Ka siis, kui vastused ei toeta esialgset looideed.

Miks mitte kaasata sõltumatuid erialaspetsialiste, kes hindaksid patsiendi nõusolekul raviplaane? Miks mitte selgitada, millised on erinevate implantatsioonimeetodite näidustused? Miks mitte uurida, kuidas toimib järelravi, millised on garantiid ja milliseid nõudeid peavad välispatsiente teenindavad kliinikud täitma?

Ja miks mitte rääkida ka inimestega, kellel on välismaal ravil käimisest positiivne kogemus? Täiesti tavaliste inimestega, mitte ainult nende tuntud nägudega, kes on mõne kliinikuga koostööd teinud.

Mitte selleks, et igale halvale loole kohustuslikus korras üks hea kõrvale panna.

Vaid selleks, et mõista nähtust tervikuna.

Sest tasakaalustatud ajakirjandus ei tähenda kahe vastandliku arvamuse mehaanilist kõrvutamist.

See tähendab, et vaatajani jõuab võimalikult täielik, kontrollitud ja põhjendatud pilt.

Ja veel üks asi, mida tahaksin oma kolleegidele südamele panna.

Kui terviseturismi vahendaja ei saa avalikult kommenteerida kõiki patsiendi raviloo nüansse, ei tähenda see tingimata, et tal ei oleks midagi öelda.

Mõnikord tähendab see hoopis seda, et ta peab kinni piiridest, mida patsiendi usaldus ja konfidentsiaalsus talle seavad.

Kõige lihtsam oleks vastata süüdistusele süüdistusega. Palju keerulisem on jääda professionaalseks ka siis, kui tead, et kõiki asjaolusid ei saa avalikkuse ees selgitada.

Ma tahan, et inimesed ei läheks Türki hambaravile kinnisilmi. Et nad küsiksid rohkem küsimusi, võrdleksid raviplaane, uuriksid arstide tausta ja teaksid täpselt, kes nende eest vastutab.

Aga ma ei taha ka seda, et inimesed loobuksid neile vajalikust ravist lihtsalt sellepärast, et üks telesaade jättis mulje, nagu oleks terve Türgi hambaravi üks suur loterii.

Ajakirjanduse ülesanne ei ole otsustada vaataja eest, mida ta peab arvama.

Meie ülesanne on anda talle piisavalt infot, et ta saaks ise otsustada.

Sest hirmu külvata on lihtne. Teadlikkust kasvatada märksa keerulisem.

Ja kallid kolleegid, kui juba hambad ette võtate, siis võiks lool endal ka natuke rohkem hambaid olla. Mitte ainult terav hammustus, vaid ka korralik juureravi faktidesse.

Järgmise vahepeatuseni!

Anneli Lahe
Ajakirjanik ja MedVita Estonia terviseturismi konsultant

Pildil: Merlega, kes vaevles hambaraviprobeelmidega Eestis ligi 30 aastat!