Sügis aias ja uus puuriit

4.10.2026

Sügis on päriselt kohal. Kuid mitte veel külm ja pime. Lahe aed on selle mõnusa septembri-oktoobri vahepealse aja osa, kus õhus on lõhn ja aias elu.

Eile jõudis kätte see hetk, kus korjasin kasvuhoonest ära viimased tomatid ja basiiliku. Seetõttu salat seevastu ei näita veel mingit allaandmise märki ning annab juba kolmandat saaki. Täiesti uskumatu. Ja loomulikult ei suutnud ma vastu panna ning viskasin eile veel uusi salatiseemneid mulda Lahe aed. Eks näis, kas oktoobris läheb veel kasvamiseks. Või vaatab loodus mulle lihtsalt otsa ja ütleb, et aitab küll.

Kas tomatid võivad sügisel aknalaual edasi kasvada?

Aga ühe väikese katse tegin veel.

Tõin kirsstomatid tuppa ja panin need kontori aknalauale. Nüüd on mul väikesed klaasist kasvuhoonekesed. Seetõttu tahan näha, kas sügisest valgust jätkub Lahe aed jaoks ja taimed seal edasi kasvaksid.

Mul ei ole õrna aimugi, kas sellest saab suur aianduslik läbimurre või järjekordne minu „vaatame, mis juhtub“ eksperiment. Aga just nii mulle meeldibki.

Kui kellelgi on kirsstomatite toas kasvatamisega kogemusi, siis andke kindlasti teada. Kas lisavalgus on vältimatu või võib heleda akna juures veel täiesti asja saada?

See aasta võib küll öelda, et aed toitis meid

Kui nüüd sellele aiahooajale tagasi vaadata, siis olen tegelikult väga rahul. Aed on meid päriselt toitnud.

Värsket kartulit oleme söönud terve suve, lisaks tomateid, maitsetaimi, aedube, marju ja õunu. Ainult kurgid… nendega jäi sel aastal meie suhe pehmelt öeldes keeruliseks. Aga eks iga aia-aasta peab jätma midagi ka järgmiseks korraks õppida.

Üheks selle suve üllatajaks kujunesid hoopis pisikesed värsked kartulid.

Nora sünnipäeval panin lauale just sellised väikesed keedukartulid, mida sai peaaegu ühe ampsuga suhu pista, ja üllatus-üllatus – need olid laste seas üks populaarsemaid asju laual. Läksid sõna otseses mõttes nagu soojad saiad.

Eks see vist ütleb ka midagi. Vahel polegi vaja midagi keerulist. Värske kartul, veidi soola ja valmis.

Siin ka üks retsept suvikõrvitsa õitele:

Umbes 10–12 õie jaoks:

• 50 g nisujahu
• 50 g riisijahu või maisitärklist
• 150–180 ml jääkülma mullivett
• näpuotsatäis soola
• praadimiseks neutraalset õli

Sega jahud ja sool, lisa külm mullivesi ning sega vaid kergelt. Väikesed tükid võivad jääda. Tainas võiks olla vedela koore paksune, et õiele jääks õhuke kiht.

1. Ava õied ettevaatlikult, kontrolli, et sees pole putukaid, ja eemalda õie keskelt tolmukas või emakas. Kui loputad õisi, kuivata need hoolikalt.
2. Kuumuta potis 4–5 cm õli 170–180 °C-ni. Ära täida potti õliga üle poole.
3. Kasta õied ükshaaval tainasse, lase liigsel maha nõrguda ja tõsta ettevaatlikult õlisse.
4. Friti mõne kaupa 1–2 minutit, vajadusel keera, kuni tainas on krõbe ja helekuldne.
5. Tõsta restile nõrguma, puista peale veidi soola ja serveeri kohe.

Eriti hea kooslus: täida õied enne praadimist vähese ricotta, riivitud parmesani, sidrunikoore ja basiilikuga. Täidis olgu pigem kuiv ning õie tipud keera õrnalt kokku. Täidetud õied vajavad umbes 2–3 minutit.

Kõrvale piisab sidrunisektorist. Munata tainas jääb siin mõnusalt kerge.

Sügisel on aias hoopis teine tunne

Ma ei tea, kuidas teil, aga mulle meeldib sügis päriselt.

Just septembri lõpp ja oktoobri algus. See eriline sügiselõhn, veidi niiske õhk, langevad lehed ja jalutuskäigud, mis tunduvad hoopis teistsugused kui suvel.

Ka viimased grillimised aias on teise emotsiooniga.

Grillime küll veel õues, aga sööma kolime juba kasvuhoonesse. Seal on praegu kuidagi eriti mõnus. Küünlad põlema, soe toit lauale ja ongi tunne, nagu oleks suvine aiatuba lihtsalt sügisese kuue selga tõmmanud.

Ikka teie, rõõmus provva Lahe