Vahepeatus 6: Nostalgia radadel Narva-Jõesuus

Kuidas kirjeldada tunnet, mis haarab sind siis, kui lähened paigale, kus elavad sinu mälestused?

See on nagu väike klõps südames. Ühel hetkel sõidad lihtsalt mööda maanteed ja järgmisel ärkavad mälestused ellu nii ehedalt, nagu oleks kõik juhtunud alles eile. Sa näed pilte, kuuled hääli ning tunned isegi lõhnu, mille olemasolu olid ammu unustanud.

Seekordne vahepeatus viis mind Narva-Jõesuusse – paika, kus käisin lapsena puhkamas oma prouast vanaemaga. Just prouast, sest teisiti ei oskagi ma teda kirjeldada.

Mäletan selgelt, kuidas panime kübarad pähe, jalutasime mere äärde ja käisime kohvikus. Vanaema oskas ennast alati daamina tunda. Seda ei määranud tema riided, raha ega amet. See oli tema olemuses.

Seesama Narva-Jõesuu Medical Spa oli tol ajal sanatoorium, kuhu eesrindlikud töötajad võisid saada hinnatud tuusiku. Ka minu vanaema sai.

Aga alles pärast seda, kui nõukogude võim oli temalt ja tema abikaasalt maa ära võtnud, nad kulakuteks tembeldanud, mehe rongiga Siberisse saatnud ning vanaema tehasesse tööle pannud.

Ta jäi ellu.

Ta töötas kitlis, kuid suutis ka selles tunda ennast prouana. Kübar peas, selg sirge ja väärikus alles.

Sest maa ja kodu võis temalt võtta.
Väärikust mitte.

Täna olin Narva-Jõesuus tegelikult töö tõttu. Ausalt öeldes ei ole mul aastaid olnud põhjust siia tulla. Seekord otsustasin aga pärast koolitust veel üheks päevaks jääda. Just selleks, et teha üks päris vahepeatus.

Neid tundeid ei ole lihtne sõnadesse panna, kuid ma proovin.

Minu prouast vanaema elas Kohtla-Järvel. Temast tuleb kunagi eraldi peatükk ka minu raamatus, sest paari lausega ei ole võimalik kokku võtta inimest, kelle kodust sai minu lapsepõlve kõige turvalisem paik.

Kohtla-Järve oli koht, kuhu lubasin lapsena suureks saades elama tulla. Mitte linna pärast, vaid vanaema pärast. See oli minu pelgupaik – paik, kus mul oli alati hea olla ning kus sain olla lihtsalt mina.

Igal koolivaheajal pani ema mind bussijaamas bussi peale ja algas sõit vanaema juurde. Mäletan, kuidas jäin bussis alati magama. Ema palus bussijuhil mind enne õiget peatust üles äratada ning nii ta tegigi. Seejärel tuli minna, kott seljas, üle raudtee ja vanaema kodu poole.

Täna maanteel Kohtla-Järve pöördele lähenedes tuli see kõik tagasi.

Kõigepealt seesama klõps südames. Siis ehedad pildid. Ja korraga kurbus, et seda inimest ei ole enam sinu kõrval. Tahaksid veel korra avada vanaema kodu ukse, kuulda tema häält või istuda temaga kohvikulauas. Tahaksid veel kord olla see laps, kes teab, et teda oodatakse.

Mälestustel on kummaline jõud. Need võivad sind ühe hetkega endasse haarata, kuid samal ajal ka kanda. Neis on korraga igatsus, tänulikkus, valu ja rõõm.

Nii ärkas ellu ka Narva-Jõesuu pannkoogimaja – see järjekord, inimeste melu ja ootus, millal lõpuks meie kord kätte jõuab. Kõik oli minus alles. Nagu polekski vahepeal möödunud aastakümneid.

Ma olin justkui kahe maailma vahel – korraga nostalgilises lapsepõlves ja tänases päevas.

Aga just siis, kui kurbus kipub liiga tugevalt enda poole tõmbama, vaatad sa enda ümber ja märkad neid inimesi, kes on su kõrval praegu. Neid, kellega vedada ühist vankrit, jagada argipäeva, rõõme ja muresid. Inimesi, kes oskavad olla sinu kõrval ka siis, kui sa ei vaja sõnu, küsimusi ega lahendusi. Kui vajad lihtsalt vaikust ja võimalust iseendaga olla.

Siis saad aru, et kõik on hästi.

See ongi eluring. Meie kõrvalt lähevad inimesed, kelle jäämist oleksime soovinud veel väga kauaks. Tulevad uued inimesed, kellega jätkame oma teekonda. See ei vähenda nende tähtsust, keda enam meie kõrval ei ole.

Me võime kaotada inimese, kuid me ei pea kaotama seda, mille ta meile kaasa andis. Seda, kes ta meie jaoks oli. Seda, mida ta meile õpetas ja milliseks inimeseks ta meid oma armastuse, eeskuju või lihtsalt olemasoluga kujundas.

See ei kao, kui me ise sellest lahti ei lase.

Ja seda ei saa keegi meilt ära võtta.

Selles meeleolus seadsin sammud Narva-Jõesuu koduloomuuseumisse. Kusjuures mina ei ole üldse suur muuseumides käija. Aga seekord otsustasin võtta terve pärastlõuna iseendale ja lihtsalt minna.

Pilet maksis viis eurot. Tahtsin kümme anda, aga ei võetud. Aus äri – isegi siis, kui külastaja ise rohkem maksta tahab. 🙂

Mind võttis vastu noor neiu, kelle silmadest oli kohe näha, et see paik ja selle ajalugu on tema kirg. Ma ei pidanudki peaaegu midagi ise lugema, sest sattusin täiesti ootamatult personaalsele ekskursioonile läbi aastakümnete ja sajandite.

Ta rääkis Narva-Jõesuust, siin suvesid veetnud inimestest, Eduard Vildest, Anton Hansen Tammsaarest ning paljudest vene kirjanikest ja luuletajatest. Ta lasi kogu sellel ajaloo- ja inimeste maailmal enda seest välja tulla – siiralt, vahetult ja suure vaimustusega.

Neiul oli rääkimisega raskusi( meditsiiniliselt), kuid see ei seganud ei teda ega mind. Vastupidi. Mõne minuti pärast ei pannud ma seda enam tähelegi, sest olulisem oli tema kirg, põhjalikkus ja ehe rõõm selle üle, mida ta teeb.

Sain ühe tunni jooksul osa äärmiselt ägedast teekonnast. Mitte ainult läbi Narva-Jõesuu ajaloo, vaid ka läbi ühe noore inimese maailma, kes päriselt armastab oma tööd.

See oli äge. Kohe päriselt äge.

Ja siis Narva-Jõesuu ise.

Imeline rannapromenaad hommikuseks jooksuks ja õhtuseks jalutuskäiguks. Hea toit, meeldiv teenindus ning täiesti sõbralikud hinnad. Jah, suur osa siinsetest elanikest räägib emakeelena vene keelt, kuid kõik inimesed, kellega mina kokku puutusin, rääkisid minuga väga head eesti keelt.

Kui sageli me üldse võtame aega selleks, et lihtsalt olla? Mitte teha, korraldada, vastata ega planeerida. Mitte lahendada järjekordset probleemi ega avada veel õhtul arvutit mõttega, et teen ainult ühe väikese asja ära. Mina teen seda ka, ma vastan üldjuhul alati kohe,,,kas aga alati peab…on omaette küsimus:)

Seekord ei avanud ma õhtul ühtegi Exceli tabelit. Ja tundsin ennast hästi.

Ma lihtsalt jalutasin, mõtlesin ja mäletasin ja panin kirja oma mõtted ja tunded, sest tunded on midagi sellist , mida edasi ei saa lükata , sest tunded ja emotsioonid elavad hetkes.

Kas ma tulen Narva-Jõesuusse tagasi?

Jah. Nüüd juba kindlasti.

Aga kuidas on sinuga? Kas sinu elus on mõni paik, kuhu jõudes muutud hetkega jälle lapseks? Koht, mille teed, lõhnad või majad toovad tagasi inimese, keda enam võib-olla sinu kõrval ei ole, kuid kelle antud turvatunne elab sinus endiselt edasi?

Millal sa viimati lubasid endal lihtsalt peatuda ja mäletada?

Ja mida on sulle kaasa andnud see inimene, keda enam sinu kõrval ei ole, kuid kes elab edasi selles, milliseks inimeseks sina oled saanud?