Vahepeatus 4: Eriarvamus ei anna õigust olla julm

Täna tegin midagi, mida ma väga sageli ei tee – eemaldasin oma Facebooki sõbralistist mitu inimest.

Miks? Kohe selgitan.

Minu nädalad mööduvad ilmselt paljude arvates väga igavalt ja süsteemselt. Nädala sees tegelen VipMedicumiga, nädalavahetused kuuluvad aga rubriigile „Lahe aed“ ja MedVita Estonia tegemistele.

Jah, nii ongi. See on minu kvaliteetaeg.

Mulle meeldib tegutseda ja mul on vedanud, sest suur osa minu tööst on ühtlasi minu hobi. Nädalavahetusel vaatan taimi, jälgin looduse muutumist ning tuletan endale ikka ja jälle meelde, et meil on tegelikult väga palju, mille üle õnnelik olla.

Õhtul teen sauna, avan arvuti ja asun kirjatööde juurde.

Ja siis avan Facebooki.

Torm õues ja torm arvutiekraanil

Õues mühiseb torm ja meri möllab. Saun rahustab. Aga arvutiekraanilt vaatab vastu hoopis teistsugune torm – viha, sallimatus ja kurjus.

Loen postitusi ja kommentaare, mis puudutavad Siim Kallast, presidendi vastuvõttu Kadriorus ning veel mitut avalikku teemat. Ühel hetkel taban end mõttelt: millal me otsustasime, et meil on õigus olla teise inimese vastu lihtsalt julm?

Kommenteerida tema keha, kaalu, välimust, riietust, rahvust või isegi surma?

Kõige kurvem on see, et neid sõnu ei kirjuta mingid kauged ja tundmatud „teised“. Neid kirjutavad meie enda inimesed. Mõnikord isegi inimesed, kes on kuidagi sattunud minu Facebooki sõbralisti.

Olen aastaid järginud üsna lihtsat põhimõtet: võtan sõbraks reaalseid, pildiga inimesi, kellega mul on mingi kokkupuutepunkt või ühine tutvusringkond. Ma ei võta sõbraks lihtsalt mesilase, lilleõie või kassipoja profiilipildiga kontosid, mille taga olevast inimesest ei tea ma midagi.

Ometi avastasin nüüd oma sõbralistist inimesi, kelle kirjutatu pani mind tõsiselt küsima: kuidas nad üldse minu ringi sattusid?

Me ei pea kõigiga nõustuma

Meile ei pea meeldima üks või teine poliitik. Me ei pea nõustuma tema seisukohtade, otsuste ega maailmavaatega.

Meile ei pea meeldima kellegi kleit, ülikond või viis, kuidas inimene ennast väljendab.

Me võime vaielda poliitika, otsuste ja ühiskondlike valikute üle nii palju, kui jaksame. See ongi demokraatia osa.

Aga miks võtame endale õiguse kommenteerida kellegi keha või kaalu? Miks mõnitame välimust? Miks naerame riietuse üle, teadmata sedagi, mida konkreetne rõivas endast kujutab või millist mõtet see kannab?

Kas kõik peaksid presidendi vastuvõtul rahvarõivastes käima? Tõenäoliselt leitaks ka siis midagi, mille kallal hambaid teritada. Kui inimene tahab irvitada, leiab ta selleks alati põhjuse.

Kõige hullem, mida ma nägin, oli aga viis, kuidas räägiti kellegi surmast. Nagu teise inimese lahkumine oleks järjekordne võimalus poliitiliseks ärapanemiseks, parastamiseks või odava nalja tegemiseks.

Siin läheb minu jaoks piir.

Selle inimese ümber on alati keegi

Võib-olla puudutab surma teema mind rohkem kui mõnda teist.

Mind kasvatas vanaema ning pärast tema lahkumist olin väga pikalt leinas. Minu elust kadus inimene, kes oli olnud üks kõige olulisemaid ja lähedasemaid.

Ilmselt just seepärast ei suuda ma mõista, kuidas võib kellegi surmast saada pilkamise, parastamise või poliitilise võitluse vahend.

Sest selle inimese ümber on alati keegi.

Lapsed. Abikaasa. Vanemad. Sõbrad.

Inimesed, kelle jaoks ei lahkunud „avaliku elu tegelane“, „poliitik“ ega „keegi sealt teisest leerist“.

Lahkus nende inimene.

See, kes istus nendega ühe laua taga. Kellele helistati. Keda oodati koju. Kellega jagati oma rõõme, muresid ja täiesti tavalisi argipäevi.

Surm ei muutu vähem valusaks sellepärast, et lahkunud inimene oli avalikkusele tuntud või kuulus poliitiliselt kellegi jaoks „valesse leeri“.

Sallivus ei saa töötada ainult ühes suunas

Me räägime sallivusest palju.

Tahame, et meid mõistetaks. Soovime, et meie valikuid austataks ning meil lubataks olla need, kes me oleme.

Aga sallivus ei saa töötada ainult ühes suunas.

Minu jaoks algab sallivus väga lihtsast põhimõttest: teine inimene ei pea olema minu moodi, et ma kohtleksin teda inimesena.

Ma ei pea temaga nõustuma. Ma ei pea teda toetama ega isegi armastama. Aga ma ei pea teda ka alandama.

Aastatega olen aru saanud veel ühest asjast. Ma ei suuda muuta inimesi, kes tahavad olla vihased. Ma ei saa õpetada empaatiat inimesele, kes ise ei taha seda õppida. Samuti ei suuda ma kogu maailma kurjust Facebooki kommentaariumis ära parandada.

Küll aga saan valida, kui palju ma seda enda ellu luban.

Seepärast jäigi minu Facebooki sõbralist täna natuke lühemaks.

Mitte sellepärast, et inimesed peaksid minuga ühtemoodi mõtlema. Vastupidi – erinevad arvamused on vajalikud ja sageli ka huvitavad.

Aga eriarvamus ja kurjus ei ole üks ja sama asi.

Kõiki ei pea oma ellu mahutama

Me ei pea kõiki inimesi oma ellu mahutama.

Mõnikord tähendab sallivus sedagi, et aktsepteerid: teine inimene on selline, nagu ta on, kuid mina ei pea tema viha oma igapäevaellu kaasa võtma.

See ei ole põgenemine teistsuguste arvamuste eest. See on enda piiri kehtestamine.

Mina lähen nüüd parem tagasi oma aia juurde.

Seal on kuidagi lihtsam. Mõni taim kasvab paremini, mõni kehvemini ja mõni ei tulnud sel aastal üldse üles. Ometi ei kuluta ükski neist oma päeva kõrval kasvava taime mõnitamisele. Ja kurgi ning tomati püüan järgmine aasta kasvuhoones omavahel kokku viia, vaatame kas saavad sõbraks:)

Võib-olla on meil looduselt veel üht-teist õppida.

See on minu tänane Vahepeatus.

Vahepeatus jätkub….