21.08.2026
Kasvuhoones on endiselt suvi
Aed suve lõpus on minu jaoks üks suur katsetamine. Mõni asi tuleb välja nii hästi, et vaatan isegi imestusega. Mõni teine asi läheb aga täiesti omasoodu, sõltumata sellest, mida mina plaanisin, lugesin või lootsin.
No ei oska veel kõike. Tunnistan ausalt. Aga õpin.
Minu jaoks ongi aed üks suur katsetamine. Vahel õnnestub, vahel mitte, kuid igal aastal saan natuke targemaks. Ja kui suvi hakkab vaikselt sügise poole liikuma, kolib ka minu elu üha rohkem kasvuhoonesse.
Seal on endiselt suvi. Tomatitaimede lõhn, soe õhk ja tunne, et võiksingi jääda taimede vahele lihtsalt istuma.
Õunasaak, mis paneb endalgi silmad särama
Tänavune õunasaak on lihtsalt vau!
Meie kääbusõunapuud, nagu ma neid hellitavalt nimetan, on paksult õunu täis. Eelmisel aastal olid puud ilmselt puhkefaasis, kuid nüüd teevad selle vaikse aasta kuhjaga tasa.
Varsti jõuavad õunad koogi sisse ning sügavkülmas ootavad oma aega marjad. Mulle meeldib mõte, et ka siis, kui väljas on juba pime ja külm, jõuab meie oma aia suvi koogi, moosi või marjakausi kaudu uuesti lauale.
See ongi minu jaoks aia võlu. Sa kasvatad midagi kevadel, hoolitsed selle eest suvel ning saad tulemust nautida veel kaua pärast seda, kui taimed on puhkama läinud.
Värske kartul on mind terve suve toitnud
Minu oma värske kartul on mind sõna otseses mõttes terve suve toitnud.
Mäletan väga selgelt üht õhtut, kui jõudsin hilja koju. Poodi ei viitsinud enam minna ja ega kodus midagi erilist süüa ka polnud. Läksin siis aeda, võtsin paar kartulit, aedube, maitsetaimi, tomateid ja kurki ning soperdasin kokku sooja Vahemere salati.
Kartul ja oad potti, juurde värsked tomatid, kurk ning basiilik, peale oliiviõli, soola ja pipart – ning valmis.
See oli imeline. Mitte ainult maitse pärast.
Selles hetkes oli midagi väga rahustavat. Olin tulnud pikast päevast, pea mõtteid täis, kuid sain korraks välja hingata. Mul polnud vaja minna poodi ega hakata midagi keerulist välja mõtlema. Õhtusöök kasvas koduukse kõrval.
Oakarussell töötas, kurgid jälle mitte päris nii
Minu oakarussell töötas sel aastal kenasti ja andis saaki terve suve. Selle üle olen tõesti rõõmus.
Kurkidega läks aga peaaegu samamoodi nagu eelmisel aastal. Teatud ajani oli kõik ilus: taimed kasvasid ja saaki sain korralikult. Siis saabusid jälle mingid lehepahalased. Neid endid ei olnud palja silmaga peaaegu nähagi, kuid lehed muutusid hallikaks ning noored viljad ei kasvanud enam suureks, vaid hakkasid juba üsna alguses kolletuma.
Võimalik, et tegemist oli kedriklestaga, kuid mängus võis olla ka toitainete puudus või mitu probleemi korraga. Reisilt tagasi jõudes oli vaatepilt igal juhul üsna kurb.
Kas ma järgmisel aastal proovin uuesti? Loomulikult.
Jonnakus on vahel täiesti arvestatav aiandusmeetod. Kui teil on häid kogemusi või soovitusi, kuidas sellist probleemi ennetada, siis jagage neid kindlasti ka minuga.
Muutke kasvõi üks lillekast söödavaks
Sõbrad, kui teil on vähegi mõni peenar, rõdu või lillekast, siis muutke vähemalt osa sellest söödavaks.
Selleks ei pea olema suurt maalappi. Maitsetaimi saab kasvatada aknalaual, tomateid ja maasikaid rõdul ning kartuleid isegi suuremas kasvukotis. Vaja on natuke ruumi, natuke tahtmist ja valmisolekut leppida sellega, et kõik ei lähe alati plaani järgi.
Minul ka ei lähe.
Aga kui saad võtta oma taimelt esimese tomati, lõigata toidu peale enda kasvatatud basiilikut või kaevata õhtusöögiks mullast paar värsket kartulit, on selles midagi väga erilist. Mitte sellepärast, et poest poleks võimalik sedasama osta, vaid sellepärast, et oled selle ise kasvatanud.
Sa tead, kust see toit tuli. Sa tead, kui palju päikest, vihma, kastmist ja ootamist sellesse läks.
Aed on minu pelgupaik
Igaüks puhkab omal viisil. Mina ei vaja õhtu nautimiseks tingimata kohvikut ega linnamelu.
Minu õhtu võib olla see, kui lähen aeda, vaatan üle tomatid, korjan mõne oa, tõmban mullast kartulid ning istun korraks kasvuhoones. Seal on tomatitaimede lõhn ja ümberringi kõik see, mida olen ise kasvatanud.
Seal saan olla lihtsalt mina ise.
Aed ei küsi, millised koosolekud mul täna olid või mida ma homseks jõudma pean. Ta tahab vett, hoolt ja tähelepanu. Vastutasuks annab ta süüa, rõõmu ning vahel ka väga vajaliku vaikuse.
See on minu pelgupaik.
Nüüd on järgmine töö kartul üles võtta ning hakata tasapisi sügiskülvile mõtlema. Aed suve lõpus juhatab meid ühest aastaajast teise vaikselt, kuid järjekindlalt.
Ja mina liigun temaga kaasa. Natuke targemana, ikka veel katsetades ning teadmisega, et järgmisel aastal proovin uuesti ka seda, mis tänavu päris nii ei läinud, nagu lootsin.
Ikka teie, rõõmus provva Lahe
Lisa kommentaar