Olen viimasel ajal päris palju mõelnud sellele, millal lahti lasta, mida teha siis, kui tunned, et jooksed peaga vastu seina.

Tead seda tunnet?

Sa oled proovinud ühtmoodi. Siis teistmoodi. Oled rääkinud, põhjendanud, kuulanud, uuesti rääkinud. Vahel isegi mõelnud, et äkki olen hoopis mina see, kes millestki aru ei saa.

Loobuda ka ei taha.

Sest loobumine tundub kuidagi liiga lihtne. Eriti siis, kui oled harjunud asju lõpuni viima.

Aga ühel hetkel jõuad lävepakule, kus tuleb endalt küsida: kui palju olen ma valmis millegi toimimise nimel muutma ja kust läheb piir, millest edasi hakkaksin loobuma juba iseendast?

Ma ei mõtle siin ainult tööalaseid väljakutseid.

Nagu mulle meeldib öelda – vaatame suuremat pilti.

Elu ei koosne ainult meie kabinetist, ametinimetusest, klientidest, ettevõttest, suhetest ega „mulle kuuluvast mehest“.

Tegelikult olen viimasel ajal hakanud üldse mõtlema sõna „minu“ peale.

Minu klient.

Minu töötaja.

Minu idee.

Minu mees.

Minu saavutus.

Minu inimesed.

Kui kummaline see tegelikult on.

Kas me üldse saame teist inimest omada?

Millal sai „meie“ asemel „minu“?

Olen ka ise elus olnud kohas, kus midagi tundus väga „minu“.

Ja siis ühel hetkel tabad ennast kõrvalt ning mõtled: oot-oot, mis mõttes minu?

Ega ma jalgratast leiutanud ole.

Autoriõigused jätame praegu kõrvale – see väärib kunagi täiesti omaette Vahepeatust. 🙂

Aga mõte jääb samaks.

Ka klient ei ole kellegi omand. Ta valib ise, kelle ehk millise spetsialisti juurde ta läheb, keda usaldab ja kelle juurde tagasi tuleb.

Ka inimene, kellega me koos elame, ei kuulu meile. Ta valib iga päev, kas ta tahab meie kõrval olla.

Ka töötaja ei kuulu ettevõttele.

Ja isegi see, mida nimetame „minu saavutuseks“, on väga harva ainult ühe inimese saavutus. Sageli on see siiski meeskonnatöö. Meeskonnatöö, mida alahinatakse ja minu arvates väga palju.

Mida rohkem sellele mõtlen, seda olulisemaks muutub minu jaoks üks sõna.

Vabadus.

Vabadus ei tähenda, et kõik võivad teha, mida tahavad

Minu jaoks tähendab vabadus midagi muud.

Vabadust mõelda.

Vabadust öelda välja oma arvamus.

Vabadust mitte nõustuda.

Ja samal ajal oskust aktsepteerida, et ka teisel inimesel on täpselt samasugune õigus.

Mulle meeldivad inimesed, kellega saab vaielda.

Mitte tülitseda – vaielda.

Need on kaks täiesti erinevat asja.

Hea vaidlus võib sind edasi viia. Keegi esitab sulle argumendi ja sa avastad: pagan, tal võibki õigus olla.

See ei võta sinult midagi ära.

Vastupidi.

Sa said just natuke targemaks.

Ka kriitika vastuvõtmine ei ole lihtne. Mul samuti mitte. Ilmselt pole kellelgi.

Aga veel keerulisem on minu jaoks olukord, kus raiutakse päevast päeva ühte ja sama seisukohta lihtsalt sellepärast, et tunnistada teise inimese võimalikku õigust tundub nõrkusena.

Minu meelest ei ole oma arvamuse muutmine nõrkus.

Mõnikord on see märk sellest, et inimene areneb.

Inimesed, kellele ma alt üles vaatan

Mul on elus olnud õnne kohtuda inimestega, kellele ma päriselt alt üles vaatan.

Mitte nende ametinimetuse pärast.

Mitte auto pärast.

Mitte selle pärast, mitu nulli nende pangakontol on.

Mõne puhul ei jõuaks neid nulle võib-olla kokku lugedagi.

Aga seda ei saa temaga kohtudes kunagi teada.

Ta ei pea sulle näitama, kui oluline ta on.

Ta ei pea ruumi sisenedes tõestama, et tema sõna maksab rohkem.

Ta kuulab.

Ta küsib.

Ta põhjendab oma seisukohta.

Ja kui sinu argument on parem, võib ta isegi öelda:

„Sul on õigus.“

Minu jaoks on see tase.

Mida rohkem inimene päriselt saavutanud on, seda vähem olen ma näinud temas vajadust seda teistele pidevalt tõestada.

Kas me mäletame veel, kust alustasime?

See küsimus on mulle väga oluline.

Sest mida kaugemale me jõuame, seda lihtsam on hakata uskuma, et jõudsime sinna täiesti üksi.

Mina tegin.

Mina ehitasin.

Mina saavutasin.

Aga kas ikka?

Kes andis sulle esimese võimaluse?

Kes õpetas?

Kes ütles, et proovi veel?

Kes kannatas ära sinu esimesed vead?

Kes julges sulle öelda, et see, mida sa praegu teed, ei ole hea?

Kes oli sinu kõrval ajal, mil sul polnud veel midagi ette näidata?

Ja vahel isegi – kes ütles midagi sellist, mis sind tol hetkel vihastas, aga millest said alles aastaid hiljem aru?

Meie ümber on palju rohkem inimesi, kes on meie loos osalised, kui me vahel tunnistada tahame.

Mina püüan seda endale meelde tuletada.

Tänan õhtul ja tänan hommikul inimesi, kes on minu kõrval.

Neid, kes õpetavad mind tööalaselt.

Neid, kes õpetavad mind inimesena.

Neid, kes julgevad mulle vastu vaielda.

Neid, kes ütlevad, kui ma eksin.

Ja eriti neid, kelle kõrval ei pea ma pidevalt tõestama, kes ma olen.

Aga tagasi selle seina juurde

Mida teha siis, kui kõik see ei tööta?

Kui oled rääkinud.

Kuulanud.

Põhjendanud.

Proovinud mõista.

Aga tunned ikka, et jooksed peaga vastu sama seina.

Ma ei usu enam, et iga lahing tuleb võita.

Ja ma ei usu ka, et iga suhe – olgu see tööalane, sõprus või paarisuhe – peab iga hinna eest kestma.

Mõnikord ei ole küsimus isegi selles, kumb on süüdi.

Võib-olla ei ole kumbki.

Võib-olla on kaks inimest lihtsalt jõudnud kohta, kus nende väärtused, vajadused või arusaamad enam ei kohtu.

Ja siis tekib minu jaoks kõige keerulisem küsimus:

kas ma pean veel rohkem pingutama või pean oskama lahti lasta?

Sest ka enda rahu valimine ei tähenda tingimata allaandmist.

Vahel tähendab see hoopis seda, et oled lõpuks aru saanud, milliseid võitlusi sa enam oma ellu ei taha.

Mida vanemaks saan, seda teadlikumalt valin inimesi, kelle läheduses tahan olla.

Mitte ainult neid, kes minuga nõustuvad. See oleks kohutavalt igav.

Vaid neid, kellega eriarvamus ei muutu võimuvõitluseks.

Püüan vältida olukordi, kus kellegi kohalolu tähendab juba ette vastasseisu.

Mitte sellepärast, et ma kardaksin konflikti.

Vaid sellepärast, et pidev konflikt sööb energiat.

Ja mul on sellele energiale paremaid kasutusviise.

Inimesed, keda armastada.

Asjad, mida luua.

Töö, mida teha.

Kohad, kuhu minna.

Vestlused, mida pidada.

Ja elu, mida elada.

Seega võib-olla ei peagi alati seina maha murdma.

Vahel tasub lihtsalt korraks seisma jääda, paar sammu tagasi astuda ja ringi vaadata.

Äkki on selles seinas kusagil uks.

Või veel keerulisem mõte – äkki ei peagi sa üldse teisele poole seda seina minema?

See on minu tänane Vahepeatus.

Vahepeatus jätkub….