Enne kui ma jõudsin oma elu teisele ringile, oli üks väga oluline peatükk.
Oli suur armastus. Oli abielu. Oli pettumusi. Ja olid uued horisondid.
Siis tuli Itaalia.
See oli aeg, mis muutis mind rohkem, kui ma tol hetkel ise arugi sain. Mitte ainult kaunite vaadete või Amalfi ranniku pärast, vaid seetõttu, et õppisin selle kolme aasta jooksul palju iseenda kohta.
Õppisin märkama, mida ma suhtes tegelikult vajan.
Mida olen valmis aktsepteerima.
Ja millest ma enam loobuda ei taha.
Need kolm aastat olid ägedad. Täis elu, kogemusi, naeru ja avastamist. Aga need õpetasid mulle ka seda, kui erinevalt võivad inimesed otsuseid teha.
Eks itaallastel ole oma võlu. Nad oskavad elada hetkes, kaaluda, arutada ja anda elule voolamise võimaluse. Minus on aga alati olnud natuke rohkem eestlaslikku sirgjoonelisust. Kui otsus on küps, siis tuleb see lihtsalt ära teha.
Ja nii see kord läkski.
See ei olnud lahkuminek, kus üks oli hea ja teine halb. Kus keegi võitis või kaotas. Me lihtsalt jõudsime ühel hetkel arusaamiseni, et meie teed lähevad edasi eri suundades.
Täna oleme sõbrad.
Ja ma olen selle eest siiralt tänulik.
Sest kõik inimesed ei tule meie ellu selleks, et jääda. Mõni tuleb selleks, et õpetada. Mõni selleks, et avada uusi uksi. Ja mõni selleks, et aidata sul paremini mõista iseennast.
Alles siis olin ma valmis järgmise vahepeatuse jaoks.
Ja sellest räägin juba järgmises loos.
Lisa kommentaar