Hommik vanalinnas
Ärkasin Al Paşa hotellis, täpselt selles vanalinna võlus, mida ma juba ammu jumaldan. Ma ausalt ütlen: rõdu on minu nõrkus. Ma võin magada kasvõi põrandal, aga rõdu peab olema. Mulle lihtsalt meeldib istuda seal õhtuti, klaas veini käes, ja jälgida, kuidas linn oma salajasi lugusid lahti harutab.
Kaleci on selleks ideaalne. Melu on, aga keegi ei kriiska; elu käib, aga mitte üle pea. Selline paras “ma võin olla turist, aga ma ei pea seda kõva häälega kuulutama” tunne. Ja siis veel see ajalooline hõng, nagu olekski korraks Türgi sultani haaremi liige:). No seda pole võimalik sõnadesse panna. Hotell on oma imelise armsa sisehooviga, mille ümber jagunevad siis toaksed, kõik oma iseloomu ja disainiga, kuid üks on ühine, ühised koosviibimise alad, eestoad ja koridorid, nii nagu Osmanite ajal.
Sõit kliinikusse
Hommikul ootas mind takso Hadrian i värava juures. See on sümboolne koht, mida teavad kõik. Ütled taksojuhile Hardian Gate ja oledki vanalinnas. Edasi viis tee mind Konyaaltî poole ja ma ütlen käsi südamel: kui ma eelmisel reisil olin vanalinna fänn, siis nüüd võitis mereäärne promenaad mu südame ära. Seal on mingi oma võlu – avarus, vaikus ja see tunne, et meri lahendab poole inimese muresid juba enne, kui sa jõuad need välja mõelda. Ühelt poolt on see jah, turistide lemmikokt aga just seal asuvad ka ühed kallimad korterid ja apartamendid elamiseks, seega seguneb elu ja võlu.
Esimene protseduuripäev
Kliinik ise ei olnud mingi “kroonlühtrid ja portselannaeratused” muinasjutt, mida Instagramis tihti müüakse. Ei mingit punast vaipa, ei klaaskappe, kus hambapastad nagu kunstiesemed helendavad.
Tegelikult oli kõik lihtsalt… normaalne. Ja teate mis? Täpselt seda mul vaja oligi.
Röntgen → tool → jäljendid → lihvimine → ajutised katted.
Kõige hullem etapp oli jäljendimass. See hetk, kui see möks suus kerkima hakkab ja aju saadab signaali: “Sõbrake… kas me sureme nüüd?”
Pidime tegema pause ja hingama, sest milleks end kangeks teha, kui saab ka viisakalt ellu jääda.
Lihvimine ise läks kiirelt, kuna minu hammaste puhul polnud suurt hävitustööd vaja. Valisin “naturaalse” tooni – ja nagu ikka, hiljem hakkasin mõtlema, kas oleks pidanud heledama võtma. Teate küll, see on täpselt sama tunne, mis tuleb pärast juuksurit: “Oleks pidanud veidi julgem olema…”
Õhtu, mis läks üllatavalt hästi
Kui protseduur läbi sai, anti mulle valuvaigistid kaasa. Ma neelasin ühe igaks juhuks sisse ka, aga ausalt – ma magasin nagu titt.
Õhtul jõin valget veini kõrrega, sest hambaarsti reeglid on püha asi. Söökidest valisin pehmemad, sest mul polnud vähimatki isu mingiks hambajõusaaliks.
Kõik sujus veidi liiga hästi, nii et hakkasin juba mõtlema: “Kas see oli mingi promo-versioon, mille ma kogemata sain?”
Päevareis: Suluada ehk Türgi Maldiivid
Järgnevatel päevadel, kuni laminaadid valmisid, otsustasin puhata täiel rinnal. Ja siis jõudsin Suluadale – väikesele saarele, mida kutsutakse Türgi Maldiivideks. Paat väljub Kemeri kandist, st et teid võetakse Antalyast peale ja algab a 1,5 tunnine sõit Kemeri piirkonda.
Vesi on seal nii läbipaistev, et näed oma varbaidki nagu HD-kvaliteedis. Põhjus on lihtne: mägedest voolab saarele värske allikavesi ja see muudab kogu mere eriliselt heledaks ja vähe soolaseks.
Saarel pole poode ega hotelle, mis on ausalt öeldes parim asi üldse. Keegi ei püüa sulle pähe määrida 15-eurost arbuusijooki või “käsitsi heegeldatud rannakotti”, mille etikett veel liimistki haiseb.
Lihtsalt sina, loodus ja vesi, mis paistab läbi nagu kristall.
Ainus miinus? Tipphooajal on seal rahvast nagu jaanipäeval, aga kui loojuv päike peale vajub, ununeb ka see.
Tagasisõit ja õhtu, mis pani päeva õigesse punkti
Kui Suluada pidi juba niigi olema päeva tipphetk, siis tagasisõit pani sellele veel omamoodi kirsi peale. See oli täpselt see hetk, kus mõtled: “Jah, isegi kui mu ajutised hambad elavad hetkel oma parimat elu, olen ma õigel kohal.”Tagasi liuglema hakates tekkis see tunne, et võikski niimoodi loksuda, mitmeid tunde lausa– meri, soe tuul ja loojuv päike, mis värvib kõik oranži ja roosa vahele.
Kui lõpuks taas vanalinna jõudsime, oli elu jälle täies hoos. Needsamad poeomanikud, kes esimene päev tundusid lihtsalt järjekordsed müüjad, lehvitasid juba nagu vanad sõbrad. Ja tegelikult tekitas see päris sooja tunde – nagu oleks pooleldi kohaliku staatuse välja teeninud, nüüd juba aastaid hiljem , tervitame ja lobiseme juba nagau vanad sõbrad, isegi , kui vanalinnas ei ela. Nad mäeltavad, uskumatu, kas ei tundu..ma ei mäleta mõnikord oma nimegi aga vaat nemad, su nägu mäletvad.No ks ma olen neilt “ühtkomateist”muidugi ostnud ka. Ja nüüdseks juba, 3 aastat teeb oma töö. Aeg läheb aga poed ja omanikud on endiselt samad:). Kuigi jah Al Pasa hotelli omanikud on nüüdseks vahetunud. Põhjuseks traagiline tulekahju, mis ka meid puudutas ning kus oli ka inimohvereid aga sellest juba järgmine postitus.
Igaljuhul seekord oli kõik veel hästi, päike loojumas ja midagi ei ennustanudnjärgmise päeva sündmusi.Jalutasime rahulikult hotelli poole, hambutuna, aga ausalt öeldes täitsa õnnelikuna. Kondama minna ei viitsinud, sest kogu päev oli juba oma emotsioonid välja pigistanud.
Aga see väike rõdu… see päästis õhtu.
Külm valge vein, vaikne õhk, hotellisisehoovi hämar valgus ja see tunne, et elu on vahel nii lihtsate asjade peal püsti.
Vein, rõdu ja tuttu. Täpselt nii see päev lõppes – täiesti omaette täiuslikult.
https://www.instagram.com/p/CvB_mIatv4t/?hl=en
Lisa kommentaar