Aasta oli 1997. Olin noor ja uudishimulik, kui sain ootamatu telefonikõne produtsent Raivo Lugimalt. Ta pakkus mulle võimalust lüüa kampa uue ja esmakordse teleprojektiga, mille fookuses oli ilu – just nii, nagu seda tol ajal Eestis veel keegi teleekraanil käsitlenud ei olnud.
Oli aeg, mil maailm avardus. Eesti oli justkui ärganud – uued tuuled, avatud piirid, esimesed välismaised ilubrändid, moemõjutused ja teenused, mis seni olid olnud kättesaamatud, jõudsid lõpuks siia. Ja kes oli sellel hetkel kõige ideaalsem sihtgrupp? Loomulikult naised – need, kes olid näljas ilu, eneseavastamise ja muutumise järele.
Nii sündis saade “Kaunis Kaunimaks” – esimene omalaadne ilusaade, mis püüdis tabada seda uut hingamist, pakkuda inspiratsiooni ja praktilisi nõuandeid, aga ennekõike rääkida naiseks olemise rõõmust.
Algus ei olnud kerge. Saade oli eetris, aga paljudele oli see segane – “Mis see siis on? Kes seda vaatab? Kas see on tõsiseltvõetav?” Mäletan, kuidas ma pliiatsit närides kirjutasin saate ideid, imedes need otsekui tühjast õhust välja. Õnneks olid mul sõbrad ja tuttavad, kellel kõigil oli samamoodi vaja “väljundit” – võimalust midagi luua ja nähtavale tulla.
Nii saidki saate kaaslasteks inimesed, kellest hiljem said Eesti ilu- ja moemaailma tipud: juuksur Kairi Viik, jumestuskunstnik Reet Vladek, moekunstnik Reet Aus ja paljud teised, kes tol ajal alles tegid oma esimesi samme. Kairi ja Reet Vladek olid seejuures juba kogenud ja hinnatud tegijad – mitte ainult siin, vaid ka väljaspool Eestit.
Me andsime näpu, ja varsti läks kogu käsi. Saade osutus edukaks – meie reklaamispotid olid aasta jagu ette müüdud. Sellest sai ilumaailma pöördepunkt. Saade ei olnud lihtsalt meelelahutus, vaid peegeldus muutuvast ajast ja naiseks olemise tähenduse uuenemisest.
Edasi hakkasime mõtlema: mis järgmiseks? Kuidas veel inspireerida, mis teemad võiksid kõnetada naist 2000ndete künnisel? Sündisid mõtted köögist, avatud maailmast ja veel paljust muust…
Aga sellest juba järgmistes postitustes.
Lisa kommentaar