Igal kevadel juhtub midagi täiesti pööraselt imelist. Ma vaatan oma köögiaknast välja ja… ei jõua ära oodata. Sest kohe-kohe hakkavad meie õunapuud õitsema. See hetk, kui elupuuhekile kerkib vastu valge ja roosakas õitemeri, paneb südame laulma ja hinge plaksutama. Ma ei saa sinna midagi parata – see on lihtsalt ilus.
Aga kogu see ilu sai alguse… noh, ütleme, mitte väga teaduslikult. Mäletan väga hästi, kuidas neid puid kunagi valisime. Meie plaan oli lihtne ja loogiline: tahame erinevatel aegadel valmivaid õunu, et mitte kogu sügise ainult moosi ja kompotti keeta. Me küll armastame õunu – sööme neid otse puult, küpsetame, jagame naabritele ja isegi tööle viime –, aga kogu aeg pliidi kõrval auramas ei olnud plaanis.
Nii saigi valitud puid, mis kannaksid järjestikku – kevadsuvest sügiseni välja. Mõnus, rahulik, ajaliselt hajutatud viljakandmine.
Aga siis tuli see… lõikus. Meie esimene kevad õunapuude lõikajatena. Esimese ringi tegi veel spetsialist, kes õpetas ja näitas – käed, käärid, visioon! Teisel aastal aga tabas mu mees aiahulluse virvenduslaine. Kui mina veel magamistoas kardinaga pusisin, oli tema juba aias nagu väike Prantsuse skulptor. Kui lõpuks aknast välja vaatasin, olid kõik õunapuud… hekikõrgused. Täpselt nagu meie elupuuhekk. Ja mitte kõrgemad. Vähe sellest – nad nägid välja nagu väga korrektne väikepõõsasparaad. Minu esmane reaktsioon: “Issand! Miks sa puud maha saagisid?!”
Mees, süüdimatu muigega: “Läks vist natuke hoogu…”
Aga tead, mis? See töötas! Õunad tulid – ja palju! Ja neid oli lausa lust noppida – ei mingit redelit, ei mingit akrobaatikat. Lapsed said puude vahel patseerida nagu muinasjutus ja lihtsalt sirutada käe – voilà, õun pihus. Nii saigi meie aiast kodumaine “kääbuspõõsasõunaaed”. Ja me ei vahetaks seda millegi vastu.
Tänaseks hoiame kõik oma puud elupuuhekiga ühel joonel. Visuaalselt super, praktiliselt veel rohkem. Ja kui mõni ajakirjanik satub aeda ja küsib: “Oo, mis huvitav sort see on?”, siis vastus on alati sama: “MEES LÄKS HOOGU.” Ja nüüd, kui sa ka plaanid oma aeda õunapuid, siis siin on väike spikker erinevate viljakandmisaegadega sortidest, mida Eestimaa aedades kenasti kasvatada saabl kartulielu edeneb?
Kas oled proovinud midagi põnevat – kotis, potis või ehk koguni vanas kummikus? Jagame nippe ja kartulijutte kommentaarides!
Lisa kommentaar