Eelmisel aastal avastasin enda jaoks täiesti uue peatüki koduaianduse entsüklopeedias — kartulikasvatus potis. Mõtlesin, et noh, mul ju see üks väike peenar on niikuinii, aga prooviks ka midagi moodsamat. Ja ausalt öeldes – kui potikartul jaanipäevaks juba valmis oli, siis ma tundsin end nagu mingi väike kartulivõlur. Või noh, vähemasti nagu aednik, kes teab, mida ta teeb, tegelikult ega ikka ei teadnud küll.
Aga nüüd – trummipõrin – olen avastanud KOTID! Jah, kallid sõbrad, sangadega, aknaga, klapiga KARTULIKASVATUSEKOTID. Nii et kui eelmisel aastal oli mul tunne, et olen mingit moodsa aja aiandustrikki proovinud, siis nüüd ma tunnen, et Elon Musk võiks vabalt mulle helistada ja küsida, kuidas Marsil kartulit kasvatada. Ma ütleks: „Sõber, proovi kotiga. Akna ja klapiga.”
Need kotid on täielik tipptehnoloogia:
✔ Sangad – tõstad kuhu tahad (terrass, kasvuhoone, rõdu, naabri õu – tee oma valik!)
✔ Aken – saad nagu kartuli Big Brother’it vaadata
✔ Klapp – tõmba lahti ja koogi esimene saak välja enne, kui taim arugi saab
Tellisin neli. Hind? Seitse eurot. Jah, 7! Ausalt, selle raha eest saan ma kas kartuleid või väga palju rõõmu. Või mõlemat. (Ilmselt siiski rõõmu ja paar peotäit omaenda mini-mugulaid.)
P.S. Väidetavalt võib nendes kasvatada ka porgandeid, rediseid, võib-olla isegi mingit eksperimentaalset juursellerit. Aga olgem ausad – kogu fookus on hetkel kartulil. Ega ma pole ju mingi porgandipodcasti pidaja, eks.
Niisiis – sai mul täna kartul pandud kotti, potti ja peenrasse. Kõik kolm varianti esindatud nagu korralikus Eurovisioni poolfinaalis. Nüüd jääb üle vaid oodata saaki, hoida pöialt ja sosistada taimedele ilusaid sõnu. Sest nagu öeldakse: armastusest kasvab kõik – isegi varajane kartul.
Aga kuidas sul kartulielu edeneb?
Kas oled proovinud midagi põnevat – kotis, potis või ehk koguni vanas kummikus? Jagame nippe ja kartulijutte kommentaarides!
Lisa kommentaar