Täna oli taas üks tõeliselt kevadine päev. Kraadiklaas kasvuhoones näitas juba ligi 20 kraadi ja õues oli sooja +13. Kuna külla tulid ka minu lapselapsed, tundus just täna olevat paras aeg külvata salatiseemned ja till – ikka selleks, et saaks varakevadel juba oma aiast värsket kraami salatikaussi tuua. Selleks olen ostnud ühed toredad kasvatuskastid, kus on ka isereguleeriv kastmisvee süsteem. Kallad põhja vett ning ta siis vaikselt niisutab ennast altpoolt. Veetaset näitab väga lihtne “veepulk” mis siis vee langedes ka ise langeb. Lisaks kõigele näevad kastid head välja, on valmstatud palstikust ning ei vaja mingit hoolt, peale pesemise, neid on kerge kasvuhoonesse tõsta ja suvel siis jälle välja. Igaljuhul just neisse ma varakevadel salati külvan, siis kui ilmad väljas veel jahedad aga sees on juba mõnus ja soe.
Mõtetes rändasin seekord aga tagasi lapsepõlve. Mäletan, kuidas kadestasin sõpru, kellel oli maal elav vanaema. Nemad sõitsid nädalavahetuseks vanaema juurde, aitasid aiatöödel ja tegid esimesi grille. Ehkki nad ise ei tundunud sellest ülemäära vaimustuses olevat, tundus mulle see ääretult idülliline. Minul sellist kohta polnud. Meie pere oli täiesti linnalik – laupäevad ja pühapäevad möödusid Kadriorus jalutades või kodus raamatuid lugedes.
Kadriorg tol ajal ei olnud veel see hoolitsetud park ja esinduslik asum, mida me praegu tunneme. Mäekalda tänaval, kus me elasime, olid puuküttega puumajad, mille ümber laiutasid suured, kuid üsna metsikud aiad. Seal oli ka Loomaaed, kus töötas mu ema – veetsin sageli ka seal oma aega.
Meie maja, kus oli neli korterit, oli ümbritsetud suure aiaga. Keskel oli liivakast, siin-seal kasvas mõni rabarberipõõsas ja sissesõiduteed ääristasid sirelid. Aiatöödega linnas eriti ei tegeldud, vähemalt mitte nii, nagu maal – selline oli vähemalt minu lapsepõlve mulje. Tõsisem põllumajandus käis ikka linnast väljas, suvelaagrites ja õpilasmalevates, kus lõpuks osalesin ka mina. Need esimesed rohitud peenrad ja pikad, kõrvetava päikese all veedetud päevad ei tundunud küll eriti romantilised aga minujapks oli see võimalus pääseda suvel maale. Muidugi ei osanud ma tol ajal mõelda sellele, et kunagi on ka minul oma maja ja aed, kus hakkan, küll mitte kilomeetriseid vagusid rohima, kuid siiski, rohimisest saab üks minu igaaastastest tegevustest, millestki, millest rõõmu ja rahuldust tunnen.
Ja tõepoolest, minu aiast on saanud minu pelgupaik. Siin liigub aeg teistmoodi – linnulennult, aga siiski omas rütmis. Täna mõtlesin, et peaks lisama veel ühe peenrakasti, et redised ka ikka maha saaks. Sest suvine keefirisupp värske kartuli, kurgi, tilli ja redisega on lihtsalt asendamatu. Ja kui sinna kõrvale lisada veel aia grillilõhn… no mida sa hing veel oskad ühelt suvepäevalt tahta? Ja tundub, et vähemalt lapselapsed jagavad praegu veel minu vaimustust aiategevustest. Minu enda lapsed on sellest juba välja kasvanud – neil on omad tegemised ja huvid. Aga ehk jõuavad nemadki kunagi ringiga siia, samasse kohta, kus mina olen – hetke ja oma ruumi väärtustama.
Ka minu järgmine, selle aasta töö ootab tegemist. Selleks on võrkiige ala täiendus. Võrkiige kohale on plaanis ehitada katus ning selle alla terrass. Põhjuseks väga praktiline asi – seal ei taha muru kuidagi kasvada ning kogu see ala on pärast vihma pigem sopaauk kui mõnus olemise koht. Aga sellest juba järgmisel korral…
Lisa kommentaar