Aed on nagu elav koomiks – täis vigureid, ootamatusi ja vahel ka mõnusaid apsakaid. Minu aianduslugu sai alguse sellest, kui otsustasin hakata looma elupuuhekki aga sellest te juba kõik teate. Aga põhimõtteliselt samal ajal, kui hakkasime hekki istutama sai aed endale ka esimesed ilupõõsad, milleks olid kauniõielised rododendromid. Ta tundus ideaalne, mu olematu haljastusega põllupeal peal oleva maja ette. Nii ilus ja suursugune! Nii potstasid mu aiakärusee lausa kolm rododendronit – igihaljas valgede õitega ja kaks heitlehist – teadmata, et iga põõsa taga peitub oma hullumeelne iseloom. No ja ostetud sai ikka kohe juba suured põõsad, millel juba ikka ka õied küljes. Nii ma siis paigutasin ka enda põõsad uhkelt terassi ette. Ilu oli ikka rohkem kui rubla eest aga mitte kauaks. Ei saanudki aru, mis toimub, mida aeg edasi, seda nigelamaks põõsad kuidagi jäid. Appi tuli jällegi“dr. google”, kes pani diagnoosiks “päikesepõletus ja veepuudus”. No oleks võinud ju enne taimede kohta uurida aga 20 aastat tagasi, oli oluline ainult välimus ja kui suvel taim ilusasti puukooolis potis kasvas, kes siis oskaks mõleda, et aias ta seda ei tee. “Come on!”. Aga selgus, et see polnud siiski kõige parem koht neile kolmele põõsale. Kolisin rodod maja taha, kus päike alles pärastlõunal paitama hakkab – ja voilà! Järgmine kevad olid nad õitest tulvil nagu kuninglikud külalised, kes tulevad vastuvõtuõhtule lausa kaks korda järjest. Tõepoolest igal aastal õnnistab ta meid oma õiteiluga köögiakna taga lausa 2 korda aastas, justkui tänades. Heitlehistega siiski nii hästi ei läinud ja pärast esimest talve pidin siiski ühega neist hüvasti jätma. Öeldakse küll, et heitlehised rododendronid on üldiselt külmakindlamad kui igihaljad liigid, kuid järsud temperatuuri kõikumised või lumevaesed talved võivad kahjustada ka neid. Mis talle siis ikkagi minu juures konkreetselt ei meeldinud, ei oskagi öelda. Aga teine õitseb samas oma suurema õe varjus kenasti siiani.
Turbapeenra ja mustikamöllu sünnitus
Rodode ümberistutamine õpetas mulle aga ka seda, et puukoolis kaunilt õitsevad põõsad, ei pruugi teie kasvukohta üldsegi sobida. Nüüd ikka googledan igat taime, enne kui ostan ja oma aeda viin. Igaljuhul saime aru, et majatagune pinnas on vägagi sobilik nii päikese liikumise, niiskuse kui muu osas, ka turbapeenrale. Tegelikult ma nendest turbapeenardest pole väga vaimustuses kunagi olnud, kuidagi robustsed on nad tundunud ja ütleme nii, et sellised pigem juhuslikud, kui aeda kaunistavad. Aga mustikate vastu pole mul midagi. Mistõttu, kuna ruumi oli , siis kerkisid rodopõõsaste kõrvale ka mõned mustikapõõsad. Sealt edasi tundus, et peenar võiks olle pikem ja järgida mingisugustki aiakujundust. Mõeldud, tehtud ja nii sai loodud maja tagaküljele kultuurmustikatele täiesti oma peenar, mis nagu mu marjapõõsadki peaksid kasvades tekitama omamoodi mustikaheki. Mis mind veel häirivad on need turbablokid, kuid päris head lahendust pole ma veel välja mõelnud, mis ka esteetiliselt ilus vaadata oleks. Tänavu ääristasin nad peenrapiirdega ja täitsin peenrad veel omakorda puumultšiga, juba oli parem.
Järgmisena olen juba silmanud paari ideed, kuidas oma olemasolev elupuuhekk veidi ägedamaks muuta. Elupuuhekiga enam probleeme ei ole, need on mul ilusasti kasvama läinud kuid elupuuheki ees on veel ruumi, ütleme siis nii. Pinterest pakkus siinkohal välja päris mitu head ideed, kuidas oma nurgapeenraid veel edasi arendada. Sisendiks saavad olema kaunid valgeõielised aedhortemsiad, minu jaoks nagu aiamaailma artišokid ja lisaks jätkaksid nad ka minu rodopõõsa valget värvigammat. Sinna vahele olen oma peas valmis mõelnud juba kaunid lavendlid ja madalad kõrrelised, mis harmoneeruksid nurgapeenras kasvavate kollakate päevaliiliatega ning nende vahele, veel ühed minu lemmiklilled: valged galdioolid ja liiliad. Loodan, et vahele mahutan ka mõned madalamad kõrrelised, mis hetkel mul aia-ja majaesistes pottides kasvavad.
Kasulikud nõuanded:
Rododendronid:
- vali poolvarjuline kasvukoht: hommikupäike on okei, aga lõuna “grillipidu” tuleks jäta teistele taimedele.
- sega mulda turbast, männiokastest ja rodoväetisest, et pH oleks 4,5–5,5 – see on nagu peen jook mullale.
- kata juurpilu 5–8 cm multši kihiga, et mulla niiskus ei põgeneks nagu närviline jänes:)
- kasta põhjalikult, aga ära lase veevarust kinni kiiluda – rododendron ei vaja basseinipidu.
- väeta kevadel pärast õitsemist ja kuu aja pärast: rodo armastab väetist nagu aednik armastab kofeiini.
- pritsi lehti fungitsiidiga, kui näed plekke – rukkilille-termiline ravi ei aita, aga fungitsiid küll.
- talveks kata noored põõsad okka- või kuusealus ja hingava kattega, et külm ei rabistaks.
- jäta põõsaste vahele 1,5–2 m – keegi ei taha kõrvuti seisvaid külmavärinaid.
Kultuurmustikad:
- vali koht: poolvarju või õrn päike, mustikad pole just kõige paremad marjad grillile
- sega mulda turbast, liivast ja männiokastest – mõtle et valmsitad head smuutit
- istuta sorte nagu ‘northblue’, ‘patriot’, ‘bluecrop’ – et marju jätkuks nii hommiku-, lõuna- kui õhtusmootideks.
- hoia peenar niiske, aga ära lase peenral ujuma minna – mustikas ei ole hea ujuja.
- kata multšiga 5–7 cm: soojus jääb sisse ja umbrohi kõnnib kõrvalt mööda.
- esimesel aastal hoia saak tagasihoidlik, järgmistel aastatel saad aga juba oma smuutit ka sõpradele ja naabrilegi jagada.
Lisa kommentaar