Rubriik: Lahe aed

Täna oli taas üks tõeliselt kevadine päev. Kraadiklaas kasvuhoones näitas juba ligi 20 kraadi ja õues oli sooja +13. Kuna külla tulid ka minu lapselapsed, tundus just täna olevat paras aeg külvata salatiseemned ja till – ikka selleks, et saaks varakevadel juba oma aiast värsket kraami salatikaussi tuua. Selleks olen ostnud ühed toredad kasvatuskastid, kus…

Ma ei mäleta enam, kas see juhtus samal kevadel, kui kasvuhoone meie hoovi tekkis, aga üsna pea nägin aianduspoes täiuslikku vihmaveetünni – sobis just nimelt kasvuhoonega, oli kaas, kraan ja kõik viled küljes. Ütlen ausalt, polnud see just kõige odavam valik, aga kuna mul puudus käepärane meistrimees, kes tavalise tünni kraaniga varustada suudaks, siis läks…

Ma olen endale korduvalt lubanud, et sel aastal ei hakka nende ettekasvatustega jändama, aga siin ma siis olen. Oma sõnu söömas. Jälle. Igal kevadel kordub sama muster: ostan seemned, sätin aknalauale potikesed ritta, vaatan, kuidas muld kuivab, meenub, et vist peaks kastma, siis näpuga surgin ja loodan, et keegi seal ikka liigutab. Ja kuigi tärkab…

Täna saab taas minu talveaiast taimede kasvulava – ja nii juba aastaid. Käärin käised üles ja alustan pindade pesemisega, milleks kasutan äädika ja sidrunhappe lahust. Nüüdseks teen seda juba täiesti automaatselt, aga kuidas kõik alguse sai, mäletan nagu eilset päeva… Esimesed peenrad ja roheline katastroof Kui hekk oli paigas ja minu väike aianurgake lõpuks privaatsemaks…

Ma olen linnatüdruk. Vähemalt olin, kuni umbes kakskümmend aastat tagasi otsustasin teha elu ühe suurema muutuse – kolisin linnalähedale, oma majja! Peale seinte ja katuse ootas mind ees ka ligi 1000 ruutmeetrit tühja maad. Seal ei olnud kaunist lillepeenart ega viljapuid, vaid paljas plats. Maja ees sibasid ringi põldhiired ja vahel tundsin end nagu metsikus…