Ma olen linnatüdruk. Vähemalt olin, kuni umbes kakskümmend aastat tagasi otsustasin teha elu ühe suurema muutuse – kolisin linnalähedale, oma majja! Peale seinte ja katuse ootas mind ees ka ligi 1000 ruutmeetrit tühja maad. Seal ei olnud kaunist lillepeenart ega viljapuid, vaid paljas plats. Maja ees sibasid ringi põldhiired ja vahel tundsin end nagu metsikus läänes – ümberringi avarus, kus aeg kulgeb omasoodu.
See kujutelm kadus muidugi paari aastaga, kui Viimsi poolsaare Pringi küla hakkas
täituma uute majade ja kinnisvaraarendustega. Alguses kujutasin end ette oma avatud aias jalutamas, nautides igat tuuleõhku, kuid üsna pea hakkas mind häirima üks pisiasi – kõigi naabrite uudishimulikud pilgud. Tekkis küsimus: kuidas oma kodu päriselt enda omaks muuta? Internet, Pinterest ja unistused – just need said minu esimesteks nõuandjateks.
Kuidas see kõik alguse sai?
Istusin suure toa ukseavas, Olku (Jack Russell) lippas maja esisel aasal ringi, silmad elevusest põlemas. Tema ainus eesmärk oli tuua mulle koju uhke saak – põldhiir! Ja kahjuks see tal ka õnnestus. Mitte korra ega kaks, vaid ikka ja jälle ja jälle. Kujutage ette – istun mõnusalt hommikukohviga terrassil ja järsku seisab koer uksel, hiir hambus, uhkusest pakatav pilk silmis! Kui see polnud piisavalt ekstreemne, siis lisandusid Olku jahtimishuvide hulka ka pardid, kes aeg-ajalt meie vesisele krundile maandusid. Koer hullumas, pardid kluugutamas, mina keset kaost – idüll missugune!
Mõistsin ruttu, et kaua ma seda metsikut looduspilti nautida ei saa. Arendused hiilisid iga päevaga lähemale, naaberkrundid said omanikud, ning ühel hetkel seisin silmitsi paratamatu tõsiasjaga – meie majale oli vaja aeda. Ja kiiresti.
Mäletan, et raha uhkeks puitaia rajamiseks ei olnud, nii et esimene lahendus sai praktiline – võrkaiaga piiratud hoov. Probleem lahendatud? Samas mitte päris. Vaatasin seda aiakest ja miski lihtsalt riivas silma. Olin just Saksamaal autoga ringi rännanud ja näinud kauneid aedu, mida ääristasid pügatud elupuuhekid. See tundus ideaalne! Loomulikult ei tulnud kõne alla mingid 80 cm kõrgused taimekesed – ei, ikka 160–170 cm, et kohe ilus oleks! Ja kuna ootamine pole minu tugevaim külg, istutasin sinna juurde ka kaks kirsipuud, et kevadel oleks mida nautida.
Esimesed õppetunnid
Esimesed aastad olid pöörased! Puud ja põõsad, mida istutasin suure hoole ja armastusega, leidsid end ikka ja jälle uues kohas. Või, mis veel hullem – hoopis aiast väljas! Olku kaevandustegevus ja minu aednikuõpipoisi eksimused käisid käsikäes. Kõik, mis esmapilgul tundus ideaalne, lihtsalt ei toiminud või ei kasvanud. Ja siis tuli minu esimene suur aianduslik tagasilöök.
Aasta pärast elupuuheki istutamist hakkas umbes 30 meetri jagu elupuid ükshaaval pruunistuma, kuni terve rida lihtsalt alla andis. Kujutage ette mu šokki! Selgus, et kogu alal puudus sadevee drenaaž. Ei olnud siis ime, et kui naaberkrundil laastas põud muru, siis meie õuel laiutas lopsakas rohelus. Liiga vesine pinnas tappis elupuud, juured lihtsalt mädanesid ära. Tulemus? Kopsakas eelarvemiinus, üleskaevatud aed ja nutt kurgus. Samuti ei pidanud vastu mu kirsipuud.
Ja siis hakkas ka rododendron, mu uhke ja suure hoolega istutatud kaunitar, nukralt närbuma. Tänu “dr. Google’ile” jõudsin ruttu järeldusele – liiga palju päikest! Tõstsin ta maja taha varjulisse nurka ning, kujutate ette, see taim andis mulle andeks. Juba kakskümmend aastat on ta mind kevadeti oma õitega rõõmustanud, vahel lausa kaks korda aastas!
Milleks seda “peavalu” vaja?
Kui keegi küsib, miks ma sellega ikka veel tegelen, on vastus lihtne – sest ma armastan seda. Jah, loomulikult saaksin kõik värsked saadused poest kiiremini ja soodsamalt, ilma seljavaluta ja mullaste käteta. Aga aiandus on midagi enamat. See on minu teraapia, minu võimalus aeg maha võtta, tunda kevade esimesi päikesekiiri, kuulata linde ja lihtsalt olla – päriselt kohal, ilma kiirustamata.
Aed on nagu maja – see ei saa kunagi valmis. Kui midagi hakkab lõpuks välja nägema nii, nagu soovisin, avastan peagi, et tahan midagi muuta või juurde luua. Ja nii see kulgeb, aasta aastalt. Ma ei ole perfektsionist, aga mulle meeldib harmoonia – nii oma ümbruses kui enda sees. Aias kehtib sama reegel nagu laste kasvatamises – umbrohi kasvab vabalt, aga kui tahad midagi ilusat ja väärtuslikku, tuleb tööd teha. Mina ei usu vabakasvatusse – ei laste kasvatamises ega aias.
Samas ma ei taha, et mu aed muutuks millekski, mis dikteerib mu elu ja võtab kogu mu vaba aja. Teisalt ei suuda ma ette kujutada, et keegi teine minu eest seal toimetaks. Seetõttu olen ma katsetaja, kes igal kevadel, vaatamata varasematele õppetundidele ja vahel isegi pettumustele, keeran varrukad üles ja hakkan otsast peale. Ja see tunne, kui su enda kasvatatud maitsetaimed, köögiviljad ja viljapuud hakkavad vilja kandma, on lihtsalt asendamatu. See on minu kevadine algus, minu harmoonia ja minu aed.
Kui oled samal teel või plaanid seda teed sammuma hakata, siis olen heameelega sulle seltsiks. Järgmine kord pajatan sulle lugu sellest, kuidas sattus minu aeda üks seltskonnajakrjanik ning esimene asi, mis talle silma jäi, olid minu “kääbusviljapuud”, mis tegelikult polnudki üldse mingit “tõugu” puud. Lihtsalt ühel hommikul ärgates avastasin, et minu õunepuud on üleöö muutunud “õunapuupõõsasteks”.
Unistame, loome, kirume ja teeme seda kõike koos – oma enda aias!
Ikka rõõmus, provva Lahe
Lisa kommentaar